Enn Kalmu kaks mina. Inimesed sõdurisinelis

Paul Kuusbergi romaan „Enn Kalmu kaks mina. Inimesed sõdurisinelis“ ühendab kahte teost, milles autor käsitleb Teise maailmasõja aegseid ja järgseid sündmusi ideoloogilisest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest vaatepunktist. Esimene osa, „Enn Kalmu kaks mina“, keskendub peategelase sisemisele heitlusele, kus Eesti noor mees peab tegema raskeid valikuid olukorras, kus isiklikud tõekspidamised ja poliitilised olud satuvad vastuollu. Enn Kalmu dilemmad ei piirdu vaid rindel toimuvaga – neis peegelduvad ka ühiskondlikud ootused, vastutus iseenda ja oma rahva ees ning identiteedi küsimused kiiresti muutuvas ajas.

Teise osa, „Inimesed sõdurisinelis“, fookuses on sõdurite argielu ja vaimsed pinged rindel ning tagalas. Kuusberg toob lugejani mitme tegelase vaatepunktid, andes edasi sõja kui kollektiivse, ent samal ajal sügavalt isikliku kogemuse. Sõdurid ei ole siin pelgalt võitlejad, vaid mõtlevad, kahtlevad ja igatsevad, püüdes säilitada inimlikkust sõjaolude keskel. Autor ei idealiseeri, vaid püüab jääda realistlikuks ja mõista nii nõukoguliku kui eestlasliku vaate põrkumispunkte. Mõlemad teosed on kirjutatud ajastu kontekstis, ent neil on ka kirjanduslik väärtus oma sisekaemusliku ja psühholoogiliselt nüansseeritud käsitluse poolest.

Paul Kuusberg oli nõukogudeaegne eesti kirjanik, kes ise osales Teises maailmasõjas punaarmee koosseisus. Tema loomingule on iseloomulik katse leida ühine keel ideoloogia ja isikliku kogemuse vahel, jäädes tihti truuks ametlikule maailmavaatele, kuid lisades sellele ka inimesekeskset sügavust. „Enn Kalmu kaks mina“ ja „Inimesed sõdurisinelis“ kuuluvad tema varasemasse loomingusse ning esindavad nõukogude kirjanduse voolu, kus püütakse kujutada sõda ja ideoloogiat läbi isiklike valikute ja kahtluste prisma.