Ööbik laulis koidikul. Tragöödia 2 osas
Ööbik laulis koidikul. Tragöödia 2 osas
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1961
- 91 lk | Pehmekaaneline | 145 x 210 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Paul Kilgase näidend „Ööbik laulis koidikul“ on kaheosaline tragöödia, mis uurib üksikisiku saatust ja moraalset valikut ajastu keeristes. Teose keskmes on psühholoogiliselt pingeline lugu, mille tegevus areneb sõjaeelses või sõjajärgses Eesti ühiskonnas, rõhudes inimese sisemisele konfliktile – lojaalsus oma tõekspidamistele versus ellujäämisinstinkt ja sotsiaalne surve. Peategelane seisab silmitsi olukorraga, kus igal valikul on pöördumatu hind ning inimsuhted pannakse proovile nii ajaloo kui isikliku südametunnistuse poolt. Tragöödia areneb aeglaselt, kujundades keeruliste karakterite kaudu pildi ajast, kus eetiline selgus muutub haruldaseks ning vaikimine võib osutuda sama kõnekaks kui tegu.
Näidend kasutab teatraalselt vaoshoitud, ent sisult tihedat keelekasutust, milles peegeldub nii sisemine äng kui ajalooline pinge. Ööbiku kujund, mis seondub looduse, ilu ja lootusega, asetub vastuollu tegelaste elukogemusega, milles domineerivad kaotus, allasurutus ja moraalne segadus. Teose struktuur ja lavaline dünaamika toetavad sisemise tragöödia esiletoomist: üksikisiku vaikne murdumine või kangekaelne püsimine tõe juures ei avaldu suurte žestide, vaid vaiksete, mõtestatud dialoogide kaudu. Kõik see kokku loob lavastuse, mis nõuab keskendumist ja kaasamõtlemist ning jätab ruumi tõlgenduseks ka pärast viimast repliiki.
Paul Kilgas (1916–2005) oli eesti näitekirjanik, tõlkija ja teatrikriitik, kelle loomingusse kuuluvad mitmed draamad ja publitsistlikud kirjutised. Tema näidendites põimuvad sotsiaalne tundlikkus ja psühholoogiline analüüs, sageli rõhuasetusega ajaloolistel ja moraalsetel probleemidel. „Ööbik laulis koidikul“ on tema loomingus üks olulisemaid traagilisi lavatekste, mis käsitleb eestlaste identiteeti, ajaloo pitserit ja inimese eksistentsiaalset raskust. Teose ilmumine 1961. aastal andis toonasele lugejale ja teatrivaatajale võimaluse vaadata minevikule ausa, kuigi kaudse, pilguga, kasutades draamat kui vahendit vaikimiste ja vastuolude mõtestamiseks.
