Metsad kohisevad. Luuletused ja poeemid

Paul Haavaoksa kogu „Metsad kohisevad” ühendab lüürilise tundlikkuse ja poeetilise narratiivi, tuues lugejani valiku luuletusi ja poeemide vormis tekste, mis kõnelevad loodusest, inimeseks olemise lihtsast väärikusest ning kodumaa ilust. Tegu on autori esimese raamatuga, mis andis toonasele luuleilmale märku uuest häälast – sisekaemuslikust ja tasakaalukast, kuid samas sügavalt elulähedasest. Haavaoksa looming on seotud eeskätt Lõuna-Eesti maastike ja inimeste maailmaga, kus aeg voolab rahulikult ning elurütm on kooskõlas looduse omaga. Tema tekstides ei tõtta sündmused, vaid süveneb vaade, kinnistub tunne ja kujund.

Luulekogus põimuvad naturalistlikud detailid ja rahvalik kujundikeel, luues mulje, justkui oleks tegu suulise pärimuse edasiarendusega kirjanduslikus vormis. Loodus ei ole siin taust või dekoratsioon, vaid aktiivne kaasosaline – mets, jõgi, lumi ja tuul on alati seotud inimesega, tema tööde, mõtete ja igatsustega. Poeemides avaldub Haavaoksa anne jutustada pikemat lugu, säilitades sealjuures lüüriline toon. Ehkki maailm, mida ta kujutab, on pealtnäha kitsas ja tuttavlik, leiab lugeja sealt universaalseid küsimusi töö, väärikuse, põlvkondade sideme ja aja kulgemise kohta.

Paul Haavaoks (1924–1983) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle looming on tihedalt seotud tema päritolupaiga – Värska ja Setomaa – kultuuri ning loodusliku eripäraga. Ta alustas kirjutamist hiljem kui paljud tema kaasaegsed, ent leidis kiiresti oma selgelt eristuva hääle. Tema tekstid ei pürgi manifestideks ega kontseptuaalseks eksperimenteerimiseks, vaid seisavad jalgupidi maas, toetudes elukogemusele ja vahetule keelekasutusele. „Metsad kohisevad” kujunes aluseks tema edasisele loomingule, milles ta püsis truuks oma maalähedasele, ent poeetiliselt sügavale maailmavaatele.