Laul suurest salvest

Paul Haavaoksa luulekogu „Laul suurest salvest“ ilmus autori esikteosena 1965. aastal ning tähistab olulist verstaposti tema poeetilises kujunemistees. Kogumik peegeldab tugevasti nõukogude perioodi kirjanduslikke suundumusi, ent Haavaoks suudab selles raamistikus leida isikliku, kujunditiheda ja kohati lüüriliselt vaoshoitud väljendusviisi. Teose läbivaks kujundiks on „suur salv“ – nii looduslik kui kujundlik sümbol –, mille kaudu väljendatakse suurt, ühiskondlikku ettevõtmist, tööd, koostegemist ja ajastu ideoloogilist vaimu. Samal ajal ilmneb kogus ka poeedi püüdlus omaenda hääle ja tundetooni leidmisele, eriti maastiku, mälu ja inimeseks olemise kogemuse kaudu.

Kogumikus leidub nii traditsioonilises stroofilises vormis kui vabavärsilisi luuletusi, mille sisu jääb sageli tasakaalu isikliku ja kollektiivse tunnetuse vahele. Loodusmotiivid – eriti Setomaa maastikud ja jõed – on olulisel kohal, luues visuaalseid ja emotsionaalseid sildu mineviku, pärimuse ja tänapäeva vahele. Haavaoksa keel on otsekohene, kuid samas kujundlik ja meeleliselt täpne, kasutades lihtsaid pilte suurte üldistuste edasiandmiseks. Lugejale jääb mulje, et iga luuletus on kantud sügavamast sisemisest tajust, kuigi selle avaldus on sageli sõnastatud vaoshoitud ja mõõdetud vormis.

Paul Haavaoks (1924–1983) oli eesti luuletaja ja kultuuritegelane, kelle looming on tihedalt seotud tema kodupaiga – Setomaa – looduse, inimeste ja keelekasutusega. Ta töötas aastaid ajakirjanikuna ning kirjutas lisaks luulele ka proosat, reisikirju ja artikleid. Haavaoksa loomingut iseloomustab elu- ja loodustunnetuse tihedus, rahvalik kujundlikkus ning peenetundeline sotsiaalne mõõde. „Laul suurest salvest“ on iseloomulik oma ajastu esikteos, milles poeet püüab leida oma kohta nii kirjanduses kui ühiskonnas, jäädes samas truuks keelele ja kohale, kust ta tuleb.