Noa Noa. Elu Tahitil

„Noa Noa. Elu Tahitil“ on Paul Gauguini reisipäeviku ja kunstilise enesepeegelduse laadis teos, mis kirjeldab tema esimest viibimist Tahitil 1890. aastate alguses. See ei ole klassikaline päevik, vaid vabalt voolav segu isiklikest muljetest, tähelepanekutest, filosoofilistest mõtisklustest ja kirjanduslikest katsetustest, mille kaudu autor kujundab müütilise kuvandi oma elust ja kogemustest Polüneesia kultuuriruumis. „Noa Noa“, mis tähendab tõlkes „lõhnav lõhn“, väljendab Gauguini püüdu lahti murda Euroopa kultuuri piiratusest ja leida ehe eluviis, mida ta seostas eksootilise ja vahetu loodusega.

Teoses põimuvad kohaliku elu kirjeldused Gauguini sisemaailma otsingutega. Ta kujutab tahitilasi poeetiliselt ja idealiseeritult, justkui osana loodusest endast, samas kui Euroopa kultuur esindab tema jaoks võõrandumist ja kunstilist allakäiku. Jutustuse tonaalsus vaheldub rahuliku imetluse ja kultuurikriitilise teravusega. Lugeja viiakse läbi värvikate stseenide, tseremooniate, igapäevaste hetkede ja unenäoliste visioonide, milles piir fantaasia ja reaalsuse vahel on teadlikult hägustatud. Paljuski on „Noa Noa“ ka Gauguini eneseõigustus: põhjendus, miks ta pööras selja Euroopale ja valis elu kaugel koloniaalühiskonnas.

Paul Gauguin (1848–1903) oli prantsuse postimpressionist, kelle kunstiline pärand on seotud värvijõulise ja sümbolistliku kujutamislaadiga. Tema loomingut mõjutas sügavalt elu väljaspool Euroopat, eriti viibimised Tahitil, kus ta leidis ainest nii maalikunstile kui ka kirjanduslikele väljendustele. „Noa Noa“ valmis koostöös Charles Morice’iga, kuid tekst peegeldab selgelt Gauguini isiklikku häält – see on kunstniku katse jutustada oma lugu, selgitada oma loomingulist teekonda ning anda edasi müütilist maailmatunnetust, milles kunst, elu ja unistus sulanduvad üheks tervikuks.