Mürkseen keisrinnale

Raamat koondab kuus lugu atentaatidest, mis jäävad kooliõpikute kõrvale, kuid selgitavad, kuidas üksikisiku vägivallateod mõjutavad avalikku korda. Tekst toetub memuaaridele, ajakirjanduslikele allikatele ja dokumentidele ning liigub juhtumist juhtumini: saksa nooruki katse rünnata Napoleoni, Austria keisrinna Elisabethi surm roostetanud viiliga, August von Kotzebue tapmine preisi üliõpilaste käe läbi ja teised sarnase kaaluga juhtumid. Iga peatükk seab ette faktirea – kes, kus, millal, millise vahendiga – ning jälgib seejärel, kuidas sündmuse järel muutub avalik meeleolu, milliseid samme astuvad võimud ja mis saab ründajaist. Fookus püsib põhjuslikul ahelal, mitte legendidel: rünnak, reaktsioon, kord.

Teos kasutab napisõnalist ülesehitust: juhtumi tuum sõnastatakse kohe, sellele järgneb taust selgitamaks, miks ründaja pidas oma tegu mõttekaks, ning lõpus kirjeldatakse tagajärgi. Korduvad jooned tulevad esile võrdluse kaudu. Attentaadid ei muuda valitsemisviisi, küll aga vallandavad reeglina repressioonilaine, tsensuuri karmistamise, kogunemiskeelud ja järelevalve tihendamise. Raamat näitab, kuidas ründaja motiiv võib olla ideaal, solvang või tähelepanujanu, kuid institutsiooniline vastus lähtub korrakindluse taastamisest. Nii saab lugeja pildi, kus üksik tegu ei vii soovitud poliitilise pöördeni, vaid avab tee meetmetele, mis piiravad avalikku ruumi laiemalt. Peatükkide vaheline rütm hoiab lugemist ühtlasena: fakt, kontekst, järeldus. Arhiivi- ja ajaleheviited toimivad kontrollpunktidena, mille abil eristada kuulujutu kinnitatavast andmest.

Kogumik toimib ühtaegu juhendina, kuidas lugeda vägivallalugusid kriitiliselt. Lugeja saab võtta kasutusele lihtsa tööviisi: kirjelda esmalt tegu ja vahendit, pane paika osalised ja nende varasem seotus, uuri, milline oli võimu ja avalikkuse vaheline pinge enne rünnakut, ning lõpuks hinda, milliseid süsteemseid muudatusi tegu kaasa tõi. Selline lähenemine aitab näha, et „mõju” ei võrdu „eesmärgi täitumisega”. Raamat ei paku sensatsiooni, vaid lühidat aruandlust, mis jätab järelduse lugejale: kas üksikisiku vägivald on poliitilise strateegiana viljakas või toob see kaasa vaid täiendava kontrolli ja ruumi kitsenemise. Nii kinnistub arusaam, et ajalooline juhtum on vaadeldav läbi andmete ja tagajärgede, mitte läbi loosungite.