Tule ikka mu rõõmude juurde

Paul-Eerik Rummo luulekogu „Tule ikka mu rõõmude juurde. Teine vihik luuletusi“ tähistab noore poeedi teekonna jätku, kus varasema lüürilise tundlikkuse kõrvale astub küpsem poeetiline maailmataju ja eksistentsiaalne süvenemine. Kogu tekstides põimuvad armastus, loodus ja igatsus selguse järele, kuid neis heliseb ka mure inimese koha ja vastutuse pärast. Luulekogus valitseb tasakaal sõna ilu ja mõtte kaalu vahel – keel on kujundlik, ent mitte üleliia tihe, toon vaheldub igatsusest otsusekindluseni, vaiksetest tähelepanekutest maailmatunnetuseni, mis püsib tihedas kontaktis elu ja ajaga.

Kogumiku luuletustes on tuntav liikumine sisemaailma sügavustesse: keelelised rütmid ja kordused loovad meloodilise, peaaegu muusikalise pinna, millele ladestuvad filosoofilised ja emotsionaalsed kihid. Loodusmotiivid – valgus, vesi, puud, tuul – on tihedalt seotud poeedi tundeseisunditega, olles vahendiks sisemise kogemuse edastamisel. Osa luuletusi kõnelevad armastusest, kuid mitte sentimentaalselt, vaid kui ühte võimalikku vastust elus esitatavatele küsimustele. Rummo poeetiline hääl on korraga noor ja küps, siiras ja keeleliselt teadlik, püüdes leida inimese ja maailma vahele silda, mis jääks püsima ka kõikumiste keskel.

Paul-Eerik Rummo (sünd. 1942) on üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid, kelle loomingus on ühendatud sügav isiklik kogemus ja kõrge kunstiline ambitsioon. 1960. aastatel alanud loometee tõi eesti luulesse uusi rütme, vaba vormi ja filosoofilist laadi mõtlemist, mis vastandus varasemale ideoloogilisele ühemõõtmelisusele. Rummo „Teine vihik luuletusi“ kuulub tema varasemasse, ent juba teadlikult vormitud loomingusse, mille kaudu ta tõusis noore eesti luule uueks hääleks. See kogumik kinnitas tema positsiooni autorina, kelle tekstid ei otsi ainult ilu, vaid ka tähendust, olgu see siis rõõmudes või nende ootuses.