Saatja aadress ja teised luuletused

„Saatja aadress ja teised luuletused” on Paul-Eerik Rummo luulekogu, mille andis välja Kupar 1989. aastal. Tegemist on kogumikuga, mis koondab tekste, mida autor ei saanud avaldada varasematel aastatel poliitiliste olude tõttu. Nii avab raamat omal moel akna nõukogudeaegse tsensuuri tagamaadesse ja sellele, kuidas loominguline sõna pidi oma aega ootama. Lugejale pakutakse luuletusi nende esialgses, muutmata kujulises versioonis, mis loob võimaluse kogeda autori mõtteid ja poeetilist ilmet nii, nagu need algselt kirja pandi. Kogu ilmumine tähistas seega ühtpidi loomingulise vabanemise, teisalt ka varasema vaimulise surve mälestuse talletamise hetke.

Kogus leidub erinevas laadis tekste, mis peegeldavad nii eksistentsiaalseid otsinguid kui ka ühiskondlikke viiteid. Rummo luule on sageli mitmetähenduslik, mängib keele ja kujunditega ning loob olukordi, kus lugeja on sunnitud otsima varjatud tasandeid. „Saatja aadress” kui pealkirjaga luuletus ja kogumiku nimilugu on kõnekas metafoor – see viitab nii kirja teelepanekule kui ka küsimusele, kas sõnum üldse jõuab kohale. Raamat on seega ka tunnistus luuletaja ja ühiskonna suhtest, kus looming pidi end kohandama, ent jäi samal ajal sisimas iseseisvaks ja teravaks. Teoste avaldamine just 1980. aastate lõpu vabanemise perioodil muutis need eriliselt tähenduslikuks.

Paul-Eerik Rummo (sündinud 1942) on eesti luuletaja, näitekirjanik ja poliitik. Tema esimesed kogud „Ankruhiivaja” ja „Tule ikka mu rõõmude juurde” tõid ta 1960. aastate eesti kirjanduse keskmesse. Rummo loomingut on iseloomustanud tugev poeetiline keel, eksperimentaalsus ja ühiskonnakriitiline taust. Lisaks kirjanduslikule tegevusele on ta olnud ka kultuuripoliitikas aktiivne, olles 1990. aastatel kultuuriminister ja hiljem Riigikogu liige. Tema luulet on tõlgitud mitmetesse keeltesse, kuid eestikeelses kirjanduspildis on ta eelkõige autor, kes on suutnud ühendada poeetilise tundlikkuse ja terava ühiskondliku närvi. „Saatja aadress ja teised luuletused” kinnitab seda positsiooni, olles ühtaegu nii isiklik kui ka ajastu peegeldus.