Luulet 1960-1967

Paul-Eerik Rummo kogu „Luulet 1960–1967“ koondab autori varasema loominguperioodi luuletused, mis tähistavad üht tähtsat etappi eesti luule arenguloos. Rummo tekstid selles kogumikus ühendavad eksistentsiaalse tundlikkuse ja intellektuaalse pingestatuse, olles samas vormiliselt uuenduslikud ja sisu poolest mitmekihilised. Tema luule väljendab noore intellektuaali rahutust, maailmatunnetuse katkemist ja taasalustamist, kõrvuti tundelise enesevaatluse ja sotsiaalse teadvusega. Kogu kujuneb avameelseks ja samas kodeeritud isiklikuks manifestiks, kus kogemus ja keel põimuvad tihedaks poeetiliseks struktuuriks.

Tekstide tonaalsus on kord selge ja terav, kord häälestatud sisemisele vaikusele ja ambivalentsile. Rummo kasutab keelt paindlikult ja eksperimenteerivalt, kuid mitte dekoratiivses, vaid sisulises plaanis – vorm teenib alati mõtet. Paljudes luuletustes kerkivad esile põlvkondliku identiteedi, keele enese ja kõnelemisakti probleemid. Isiklik ja poliitiline ei ole eraldatud, vaid asuvad pidevas pingeväljas, mida hoiab koos Rummole omane keeleline täpsus ja poeetiline kõhklus. Sellel ajavahemikul kirjutatud tekstid annavad tunnistust otsingulisest mõtteviisist, kus iga luuletus on kui katse leida sobivaim viis vaikuse või vastuse sõnastamiseks.

Paul-Eerik Rummo (sünd. 1942) on eesti luuletaja, näitekirjanik ja hilisem poliitik, kelle luuledebüüt kuuekümnendatel oli murranguline nii oma vormilise värskuse kui filosoofilise sügavuse poolest. Tema teosed kujundasid noore põlvkonna eneseväljendust ja tunnetusviisi nõukogude ideoloogilise surve tingimustes. „Luulet 1960–1967“ jäädvustab Rummo varase loomingulise perioodi, kus esmakordselt ilmnesid tema luulele omased tunnused: kahtlus keele ja tõe võimalikkuses, eksistentsiaalne tunnetus ja moraalne tundlikkus. See on kogumik, mis jääb oluliseks verstapostiks nii autori loometeel kui ka eesti luule ajaloos.