Ajapinde ajab

Raamat „Ajapinde ajab” koondab Paul-Eerik Rummo eri aegadel kirjutatud luulet, juhuluulet ja laulusõnu ühte tervikusse. Kogumik seab uute tekstide kõrvale varasemad palad ning toob esile, kuidas motiivid ja rütmid rändavad ajas. Tekstid vahetuvad lühikese sammu ja selge sihiga: mõtisklus ajast ja inimesest, seejärel lüüriline hingetõmme, siis iroonilisem või sarkastilisem pööre. Lugeja näeb, kuidas üks sõna või kujund kannab teise teksti üle ning loob harjumuse märgata kõla ja pausi. Teos ei taotle ühtset jutulõnga, vaid pakub vaateid, kus vorm ja toon testivad üksteist: kord tihke valik, kord hõredam rida. Kujundus ja toimetus teenivad lugemist ilma liialduseta; rõhk jääb tekstile ja selle sisemisele rütmile. Nii tekib pilt, kus luuletus küsib, mida aeg inimesega teeb, ning vastab lühidalt ja rahulikult, jättes lõpulausesse töö, mille lugeja ise lõpetab.

Kogumiku telg on läbivaadatud materjalide kõrvutamine. Omaette tsüklina on esitatud varasema valikkogu järelpõimik „Läbi peo mul voolab puu”, millele on lisatud täpsustusi. Kaasas on laulusõnad, sh filmile „Viimne reliikvia” ja „Vettinud peiari” laulud, mis toovad kirjanduse kõrvale lavalise ja ekraanilise kasutuse. Sisu liigub vabalt avaliku ja isikliku piiri peal: üks tekst asetab hääle avalikku rolli, teine hoiab tähelepanu kehalisel aistingul või argisel toimingul. Lugeja saab sirvida või lugeda järjest; mõlemal puhul hoiab kogumik töömeetodit, kus kordus ei tähenda üleküllust, vaid võtet. Rida on tihti napp, ent kõnetab tänu sellele ümbrust, milles ta seistes tähenduse saab. Nii toetab raamat ka võrdlevat lugemist: uus luuletus näitab, kuidas varem öeldud mõte nihkub teise rõhuga ja jätab teekonnale märgi, mis on mõõdetav kujundi, mitte loosungi järgi.

Paul-Eerik Rummo on eesti luuletaja ja dramaturg, kelle loomingus põimuvad poeetiline nappus ja mõtte selgus. Autor alustas 1960. aastatel, liikus sõna ja lavakeele vahel ning on püsivalt hoidnud vaadet keelele kui tööriistale, millega mõõta aega ja harjumust. Tema tekstid kasutavad kordust ja pausi nii, et tähendus kasvab väikesest nihkest, mitte suurest žestist. Rummo on kirjutanud ka näidendeid ning loonud laulusõnu, mis elavad kirjanduse kõrval teistes esituse vormides. „Ajapinde ajab” asub selles reas otse: see laseb keelel töötada eri registrites ja näitab, kuidas sama hääl leiab tooni nii avalikus ruumis kui vaikses lugemises. Autor ei halda lugejat, vaid hoiab ruumi, kus mõte ja rütm saavad end ise paika seada.