Auggie Wreni jõulujutt

Paul Austeri „Auggie Wreni jõulujutt” on lühike, ent meeldejääv teos, mille algversioon ilmus 1990. aastal ajalehes *The New York Times*. Lugu räägib kirjanikust, kes peab kirjutama ajalehele jõulujutu, kuid jääb mõttega hätta. Teda aitab tubakapoodnik Auggie Wren, kes pakub välja omaenda loo – sündmuste jada, mis saab alguse tänavalt leitud rahakotist ja viib lõpuks veidra, kuid sooja ja inimliku kohtumiseni üksildase pimeda naisega. Jutustuse võlu seisneb selles, et lugeja ei saa kunagi täiesti kindel olla, kas Auggie lugu on tõsi või väljamõeldis, ent just selles peitubki selle mõju.

Raamat on eriline ka visuaalselt – seda saadavad Argentina kunstniku Isoli illustratsioonid, mis ei järgi tavapäraseid kujundusreegleid. Pildid on loodud kollaažidena, ühendades joonistusi, maale ja fotosid, mis annavad tekstile modernistliku, kuid samas lüürilise ja poeetilise ilme. Nii sünnib teos, mis on ühtaegu nii kirjalik kui ka visuaalne jutustus, luues erilise jõulumeeleolu, mis ei ole sentimentaalne, vaid inimlik ja mõtlik. See on jutt, mida võib lugeda korduvalt ja iga kord avastada midagi uut nii sõnades kui ka piltides.

Paul Auster (1947–2024) oli Ameerika kirjanik, stsenarist ja tõlkija, keda tuntakse postmodernistliku proosa ja eksistentsiaalsete teemade käsitlemise poolest. Tema loomingus põimuvad juhus, saatus ja inimestevahelised seosed ootamatul viisil. „Auggie Wreni jõulujutt” sai tuntuks ka seetõttu, et sellest kujunes aluseks Wayne Wangi lavastatud filmile „Smoke” (1995), mille stsenaariumi Auster ise kirjutas. Raamat, milles tekst on ühendatud Isoli illustratsioonidega, pakub lugejale ainulaadset võimalust kogeda ühtaegu kirjanduse ja kunsti sünergiat ning mõelda selle üle, kuidas väikesed juhused ja lihtsad head teod võivad muuta inimeste elu.