Eesti noomeni silbistruktuur ja aktsent

Raamat Eesti noomeni silbistruktuur ja aktsent on uurimus, mis kirjeldab, kuidas eesti keele nimisõna ehitab silpe ja korraldab rõhku. Teos seab lähtekohaks, et rõhk langeb tavaliselt esimsesele silbile, kuid sõna rütmi määravad lisaks kvantiteedid ja silbipiirid. Autor määratleb tüüpilised silbimallid (näiteks CV, CVC, CVV), näitab, kuidas konsonantühendid ja pika vokaali või diftongi olemasolu kujundavad tuuma, ning selgitab, millal silbipiir kulgeb tüve ja liite vahel. Käsitlus seob foneetika ja fonoloogia: fakte kirjeldatakse kuuldelise kestuse, hääldusliigutuste ja süsteemse kirjapildi kaudu, et oleks näha, kuidas keeleühikute pikkus ja jaotus loovad sõna rütmi. Nimisõna käänamine on kaasas kogu arutluse vältel, sest käändelõpud ja tüvevaheldus mõjutavad nii rõhu püsivust kui ka kvantiteedi jaotust; teos kirjeldab, millal lõpp liitub varasema silbiga ja millal moodustub uus silp ning kuidas see muudab hääldusmustri nähtavaks.

Teos liigub tüübiviisi: tüve struktuur, liitmise skeem, tulemuse prosoodia. Autor näitab, kuidas kolm kvantiteediasetust eristuvad nii häälduses kui ka märkides (I, II, III aste) ning millised silbikombinatsioonid tekitavad ebakindlust, kui lõpp on algava konsonandiga või kui tüvi lõpeb kaashäälikukogumiga. Näited on valitud nii tavalistest sõnadest kui tuletusmudelitest, et lugeja näeks, kuidas sama mall kordub eri käänetes ja tuletustes. Käsitlus seob üldkeele ja murdevaatluse, märkides, kus silbipiiri tajutakse teisiti või kus rõhu rütm nihkub. Eraldi osa kirjeldab aktsendi ja kvantiteedi koosmõju liitsõnas: millal esikomponent hoiab rõhu ja millal kogu liit seob rütmi ümber. Uurimuse tulemus on ühtne kirjeldus, mille abil saab kontrollida nii hääldusnormi kui ka ortograafilise jaotuse põhjendusi ning rakendada seda sõnastikutöös, õpetuses ja tehnilistes rakendustes, kus silbitus ja rõhumuster on tarvilik (näiteks kõnesünteesis).

Raamat sobib keeleuurijale, toimetajale ja õpetajale, kes vajab töökindlat ülevaadet noomeni prosoodiast ning selle seostest käänamise ja tuletamisega. Õppija saab sammud, mille abil analüüsida konkreetset sõna: määrata tüvi, kirjeldada silbid, kontrollida kvantiteeti, hinnata rõhku ning vaadata, kuidas pilt muutub eri käänetes. Käsitlus toetab ka võrdlevaid vaateid läänemeresoome keeltega, kuna silbimallide ja kvantiteedi seosed on osalt ühiselt pärandunud, osalt eri teed läinud. Tekst hoiab rütmi, kus reegel on esmalt sõnastatud, näide kontrollib ja järeldus kinnitab. Nii toimib teos usaldusväärse tarvaraamatuna, mille abil on võimalik ühtlustada hääldus- ja kirjapildipraktikat ning anda selge alus nii normi selgitamiseks kui ka erandite motivoerimiseks.