Voss

Patrick White’i romaan „Voss“ on Austraalia kirjanduse üks keskseid teoseid, milles autor põimib ajaloolised sündmused ja metafüüsilise mõõtme. Teose keskmes on saksa päritolu maadeuurija Voss, kes juhib ekspeditsiooni Austraalia seni avastamata sisemaale. Tema saatuseks saab katsumus täis raskusi ja traagilisi pöördeid, kuid lugu ei piirdu pelgalt füüsilise rännuga. Ekspeditsiooni kõrval kujutatakse Vossi ja orvuks jäänud neiu Laura vahelist sidet, mis toimib sügaval vaimsel tasandil, ületades ajutised ja ruumilised piirid. Nende kummaline ja püsiv hingeühendus muutub romaani peamiseks liiniks, andes loole poeetilise ja sümboolse mõõtme.

Romaanis vahelduvad kaks maailma: ühelt poolt ekspeditsioon teadmatusse, kus inimesed puutuvad kokku looduse karmuse ja omaenda sisemiste piiridega, teisalt Sydney väikekodanlik elu, mille mured ja arusaamad mõjuvad ekspeditsiooni taustal tühiste ja argistena. White loob nende kontrastide kaudu panoraami, mis avab Austraalia kui maa ja vaimse ruumi mitmetahulisust. Teose prototüübiks on Ludwig Leichhardt, 19. sajandi maadeuurija, kelle retk Austraalia sisemaale lõppes teadmata kadumisega. White annab sellele loole oma kirjandusliku tõlgenduse, kus tegelaste saatust juhib sama palju metafüüsiline saatus kui ajaloolised olud.

Patrick White (1912–1990) on Austraalia kirjanik, kes pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1973. aastal. Tema looming on tuntud psühholoogilise sügavuse ja sümbolistliku lähenemise poolest, tuues esile inimese sisemised pinged ja eksistentsiaalsed küsimused. White’i teosed kujutavad sageli Austraalia maastikku ja ühiskonda, kuid alati laiemas, universaalses mõõtmes, seades keskmesse inimliku eksistentsi hapruse ja püsivuse. „Voss“ on tema üks mõjukamaid romaane, mille kaudu White tõusis rahvusvahelisse kirjanduskliinikusse ning kinnitas end 20. sajandi maailmakirjanduse suurkujuna.