Inimeste puu

Patrick White’i romaan „Inimeste puu“ on mitmekihiline ja süvapsühholoogiline teos, mille keskmes on kunstniku, erakliku ja sotsiaalsest korrast eemaldunud Elizabeth Hunteri elu viimased aastad. Lugu areneb läbi aeglaselt tiheneva narratiivi, kus vahelduvad olevik ja mälupildid, unenäolised meenutused ja sisemonoloogid. Elizabeth on jõukas ja mõjukas naine, kes on nüüd haige ja voodi külge aheldatud, kuid vaimult endiselt terav. Tema ümber liiguvad hooldajad, lapsed, varasem elu ja rollid, mis aegamisi lagunevad ning paljastavad inimsuhete keeruka ja sageli varjatud dünaamika. Teos vaatleb väärikuse, võimu ja armastuse piire olukorras, kus keha allub lagunemisele, ent teadvus jääb vaatlejaks ja hindajaks.

Romaani ülesehitus on tihe ja nõuab lugejalt kannatlikkust, kuna White ei paku selget narratiivjoont ega lihtsustatud arengukaart. Tegelased on pealtnäha iseseisvad, ent nende eksistents on läbi põimunud Elizabeth Hunteri eluga, millele nad püüavad anda tähendust või sellest vabaneda. Autor käsitleb vananemist mitte ainult füüsilise, vaid ka eksistentsiaalse seisundina – kuidas jääda inimeseks, kui kõik sotsiaalsed rollid kaovad? Stiililt on White’i keel poeetiline, vaheldudes aeglase kulgemise ja äkiliste, valusate tõdemustega. Kujundlikkuse kaudu tekib tekstis teatud religioosne ja filosoofiline mõõde, milles inimene ise on nagu puu – aeglaselt kasvav, hargnev, juurte ja krooniga korraga nähtav ja varjatud.

Patrick White (1912–1990) oli Austraalia üks silmapaistvamaid kirjanikke ja 1973. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Tema looming on tuntud keeruka psühholoogilise sügavuse, keelelise nõudlikkuse ja sümbolirohkuse poolest. „Inimeste puu“ on tema üks hilisemaid romaane, kirjutatud pärast mitmeaastast vaikust, ja see kätkeb endas nii autori filosoofilisi otsinguid kui ka kunstilist küpsust. White’i loomingulist pärandit peetakse oluliseks mitte ainult Austraalia, vaid kogu 20. sajandi maailmakirjanduse kontekstis, kus ta esindab autorit, kes vaatleb inimest tema sisemiste vastuolude ja leppimise võimalikkuse kaudu.