Hiilija öö. Kakaduud

Patrick White’i novellikogu „Hiilija öö. Kakaduud“ koondab kaks sügavalt kontsentreeritud ja mitmekihilist proosapala, mis avavad autori olemuslikke teemasid: inimese sisemine üksindus, ajaloo varjud ja identiteedi haprus. Mõlemas loos peegelduvad White’ile omased motiivid – eemalejäämine, eneseotsing ja kokkupuude tundmatuga. „Hiilija öö“ keskendub vananeva naise sisemisele rännakule läbi mälu, igatsuse ja ebamäärase kahetsuse, pakkudes vaoshoitud, ent teravat pilguheitu inimelu varjupoolele. Selles loos on palju vaikust ja aimusi, mille kaudu autor kujundab tugeva sisepingega atmosfääri, kus iga väiksemgi mälestus kannab eksistentsiaalset kaalu.

„Kakaduud“ on kujundlikum, metafoorsem, ning selles nihkub fookus looduse ja kultuuri piirimaile. Lugu toimub Austraalia maastikus, mille metsikus ja kõledus mängivad olulist rolli tegelaste sisemaailma taustana. Kakaduu kui sümbol kannab endas nii vabaduse kui hääbuva looduse tähendust, olles ühtaegu eksootiline ja kõhe. White'i keel on mõlemas loos kujunditihe ja nõudlik, tihti luuleline, kuid mitte ebamäärane – iga lause on hoolikalt komponeeritud, iga paus ja pööre juhib lugeja tähelepanu sügavamale kihile tegelaste mõtetes ja nende suhetes iseenda ja maailmaga.

Patrick White (1912–1990) oli austraalia kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1973), kelle loomingule on iseloomulik psühholoogiline sügavus, eksistentsialistlik temaatika ja kujundirohke stiil. Ta on üks väheseid autoreid, kes suutis siduda euroopaliku modernismi Austraalia kultuurilise ja geograafilise ainulaadsusega, luues teoseid, milles kohalik muutub üldinimlikuks. „Hiilija öö“ ja „Kakaduud“ esindavad tema hilisloomingut, kus novellivormis säilib sama intensiivsus ja mitmekihilisus nagu tema tuntumates romaanides. Need tekstid sobivad lugejale, kes otsib kirjanduses vaikset, ent kestvat mõju, kus iga sõna resoneerib järeltunnetuses.