Alistuja

Patricia Rice’i romaan „Alistuja” on lüüriline ja unenäoline armastuslugu, milles mälestus, igatsus ja saatus põimuvad kahe inimese loos, keda elu on korraks kokku viinud ja seejärel lahku kiskunud. Peategelane Jennifer elab näiliselt rahulikku elu, kuid tema hinges on kustumatu mälestus salapärasest jõelaeva kaptenist, kelle kohalolek tundus reaalsena vaid hetkeks – piisavalt, et jätta igaveseks jälg. Jennifer ei tea, kas see oli unenägu või midagi enamat, kuid ta ei suuda seda meest unustada. Samal ajal rändab kapten üksinda mööda Mississippi jõge, mõeldes punakuldsete juustega naisele, kelle puudutus ja kohalolu kummitab teda nagu magus valu. Nende vaheline side on nähtamatu, ent tugev – seda ei seo mitte argireeglid, vaid midagi sügavalt sisemist ja seletamatut.

Romaan liigub kahe tegelase paralleelsete mõtete ja meenutuste kaudu, lootes lugeja tundlikkusele ja oskusele tunnetada varjatud igatsust. Rice loob atmosfääri, mis on korraga romantiline ja melanhoolne – aeglaselt voolav nagu jõgi, millel kapten seilab. Jennifer elab justkui kahe maailma vahel: üks on see, kus teda ümbritseb harjumuspärane argipäev, teine aga see, kus elab igatsus millegi ehtsa ja sügava järele. Kapten omakorda hoiab end eemal maisest kiindumusest, sest üks kord kogetud armastus on muutnud ta võimetuks rahulduma vähema kui selle mälestus. Teose kulg ei ole kiire ega sündmusterohke, vaid keskendub meeleolule ja sisemisele küpsemisele – teemale, kas armastus on midagi, mida otsitakse, või midagi, mis leiab ise tee, kui ollakse selleks valmis.

Patricia Rice on tuntud eelkõige romantiliste romaanide autorina, kelle loomingus on ühendatud tundelisus, karakterite areng ja kergelt müstiline alatoon. Tema tegelased on sageli tundlikud, kuid sisemiselt tugevad inimesed, kelle armastus ei ole pelgalt kire puhang, vaid midagi, mis eeldab sisemist muutust ja avatust. „Alistuja” on heaks näiteks tema kirjutamislaadist, kus esiplaanil ei ole niivõrd sündmuste jada, vaid emotsionaalse kogemuse sügavus. See on romaan neile, kes otsivad kirjandusest pigem vaikset igatsust kui tormilist kiretuisku, ja kelle jaoks armastus tähendab midagi enamat kui vaid kahe inimese kohtumist – see on äratundmine, mis ei küsi aega ega ruumi.