Delfiini naeratus

Pascale Noa Bercovitshi teos „Delfiini naeratus“ on üles ehitatud isiklike läbielamiste, meenutuste ja vaatluste kaudu. Keskmes on noore naise elukäik, mille murdepunktiks kujuneb rongiõnnetus, mille tagajärjel kaotab ta mõlemad jalad. Sellest hetkest alates hakkab ta elu liikuma uues suunas, mis ei tähenda ainult füüsilise olukorra muutumist, vaid ka sotsiaalsete suhete, minapildi ja igapäevase tegutsemisviisi ümberkujundamist. Lugu ei esitata sirgjoonelise eduloona, vaid protsessina, kus eneseleidmine, harjumine ja vastuhakk põimuvad. Füüsiline trauma muutub osaks identiteedist, kuid ei ole selle ainsaks määratluseks.

Teoses vahelduvad kirjeldused meditsiinilistest ja taastusravilistest kogemustest, vaimse kohanemise etappidest ning perekondlikest ja ühiskondlikest reaktsioonidest. Eraldi tähelepanu on suunatud sellele, kuidas muutunud keha toob esile uusi vaatenurki – nii teiste pilgu kaudu kui ka enda eneseteadvuses. Autori käsitlus ei püsi ainult isiklikul tasandil, vaid puudutab ka laiemaid küsimusi, mis seonduvad normide, kehalisuse ja piiride tähendusega. Delfiinide motiiv, mis pealkirjas esile tõstetud, ei ole üksnes sümboolne, vaid seotud konkreetsete kogemustega, milles loomade liikumine ja käitumine peegelduvad kui võimalik suhtlusvorm väljaspool tavapäraseid piire.

„Delfiini naeratus“ ei otsi sulgemist ega lõplikku seletust, vaid jääb avatuks kogemuse mitmekihilisusele. Pascale Noa Bercovitshi tekst ei välista kahtlusi ega katkestusi, vaid laseb neil kujundada ruumi, milles keha ja teadvus kohtuvad. Lugu liigub piirialadel, kus isiklik valik, juhuslikkus ja sunnitud olukorrad segunevad. Sellest koorub kogemus, mida ei saa täielikult mõista väljaspoolt, kuid mida saab jälgida tähelepanelikult, viivitamata ja kujundamata seda millekski lõpuni selgeks.