Irrevolutsioon

Pascal Lainé romaan „Irrevolutsioon” („L’Irrévolution”) on introspektiivne ja ühiskonnakriitiline teos, mis analüüsib indiviidi ja ühiskonna suhet muutuste ajal, mil revolutsioonilised ideaalid hakkavad asenduma argise kohandumisega. Lainé keskendub peategelase kaudu sellele, kuidas sisemised veendumused ja sotsiaalsed ootused põrkuvad ning kuidas nooruslikud püüdlused ja mässumeelsus hakkavad ajapikku hääbuma. Romaani pealkiri, mille keskmes on neologism „irrevolutsioon”, viitab liikumisele mitte edasi ega tagasi, vaid kõrvale – ideoloogilisest energiast tühjaks jooksnud ajastule, kus revolutsioonist saab pelk vorm, mitte sisu.

Lainé kirjutab rahulikus, kuid kontsentreeritud stiilis, sidudes peategelase sisemonoloogid ühiskondlike kommentaaridega. Tegelased, kes kord unistasid muutustest, seisavad nüüd silmitsi mugandumise, ükskõiksuse ja poliitilise väsimusega. Teos on tugevalt ideeline, kuid mitte deklaratiivne – autor ei kuuluta, vaid vaatleb. Läbi isikliku ja filosoofilise prisma kerkivad esile küsimused identiteedist, ajastutruudusest ja vastutusest. Romaan ei paku selgeid lahendusi ega moraalseid vastuseid, vaid on pigem peegliks lugejale, kes tunneb ära aja- ja vaimukliima muutumise valulikkuse.

Pascal Lainé (sündinud 1942) on prantsuse kirjanik ja esseist, kes pälvis tähelepanu juba oma varase loominguga, võites 1974. aastal romaaniga „La Dentellière” Goncourti preemia. „Irrevolutsioon” on temalt ilmunud teos, mis haakub tugevalt 1970. aastate Prantsusmaa vaimse atmosfääriga, kus 1968. aasta idealism oli asendumas kriitika, kahtluse ja sisemise tühjuse tunnetusega. Lainé teosed on sageli ühiskonnapsühholoogilised, mõtestades üksikisiku rolli laiemates kultuurilistes ja ajaloolistes protsessides. Eesti keeles ilmunud „Irrevolutsioon” avab võimaluse tutvuda ühe kaasaegse prantsuse mõtleva autori tõsise, ent vaoshoitud vaatega inimeksistentsile muutuvas maailmas.