Irrevolutsioon

Tegelikult ei oska ma iial tõlgendada naisterahva pilku, kui see on minule suunatud. Muidu olen ma üsna taiplik, mulle meeldib jälgida, kuidas naised vaatavad mehi - ükskõikselt, huviga, lõbustatult, vaagivait, tõrjuvalt, teeseldult-tõrjuvalt: mulle tundub, et ma aiman nende mõtteid, et ma olen veidi nende kaasosaline, koguni nende poolt oma sookaaslastest tobude vastu. Ent kui ma pean nende nägudelt lugema midagi enda kohta, ei saa ma neist mõhkugi aru. Ma arvan, et nad tunnetavad seda ja et see teeb neile nalja. Aga vahel ma mõtlen, et nad võivad mind nähes äkki karjatada, hirmust kisendama pista, õudusekrampides väänlema hakata, otsekui oleks mul nina asemel pondunud, punane ja ligane peenis. Totter tunne.
Pascal Lainé (s.1942) sotsiaalse kandvusega, vahedas ja sugestiivses stiilis loomingut saadab kasvav menu.
Käesolev romaan on suuresti autobiograafiline. Ultrapahempoolsete vaadetega autor osales 1968. a. mairahutustes ja suunati/läks sama aasta sügisel tööstuslinna Saint-Quentini tehnikumi filosoofiat õpetama. Sealne reaalsus sunnib õpetajat aga oma poliitilised skeemid ümber hindama. Ta loob uudissõna "irrevolutsioon" ja õiendab nii pealkirjastatud raamatus arved oma minevikuga ning noori eksiteele viinud teooriatega.