Sibüll

Pär Lagerkvisti romaan „Sibüll“ on lüüriline ja sügavalt filosoofiline teos, mis uurib inimese usulisi kahtlusi, eksistentsiaalset ängi ja üksilduse kogemust läbi antiikmaailma motiivide. Tegu on mõttelise monoloogiga, mille jutustajaks on vana naine – endine sibüll ehk oraakli sõnumitooja –, kes räägib oma eluloo tundmatule kuulajale. Ta meenutab oma lapsepõlve, valikut pühitsetud eluks Apolloni templis ning järgnevat langust, kui teda tabab jumalate karistus. Kaotanud usu oma kutsumusse ja tõrjutuna ühiskonnast, jääb ta kõrvale nii inimeste elust kui jumalate armust. Ometi ei kao tema vajadus mõista, miks kõik juhtus, ja milles peitub inimese osa jumalate maailmas.

Romaan on kirjutatud meditatiivses, aeglaselt rulluvas rütmis, milles sisemine kahtlus ja ilmutus põimuvad. Sibülli kujus kohtuvad usu ja skeptitsismi, üksinduse ja vabaduse äärmused. Peategelase eksistents, mis kulgeb templi vaikuses ja mägedes varjulises hüttis, on justkui väljalõige igavikulisest küsimusest: kas inimene suudab elada ilma selge vastuseta oma kannatustele? Lagerkvist ei paku valmis lahendusi, vaid kutsub lugejat mõtisklema koos oma kangelasega – olgu selleks siis religiooni tähendus, süü ja lunastuse võimalikkus või inimese seos millegi kõrgemaga. Traagiline, ent leplik toon läbib kogu jutustust ning jätab ruumi tõlgendusele ja järelemõtlemisele.

Pär Lagerkvist (1891–1974) oli Rootsi kirjanik ja 1951. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle looming keskendub inimese vaimsele otsingule ja eetilistele valikutele. Tema stiil on selge, peaaegu askeetlik, ent sisult sügav ja mitmetähenduslik. „Sibüll“ ilmus eesti keeles 1968. aastal Perioodika kirjastuses ja on üks tema tuntumaid hilisemaid romaane. Lagerkvisti maailmavaade, mis kõigub usalduse ja lootusetuse vahel, on leidnud tugeva vastukaja lugejates, kes otsivad kirjandusest rohkem kui lihtsalt lugu – vajadust mõtestada inimkogemust selle kõige sügavamas ja habrasemas olemuses.