Jutte klaasniidist

Paola Vladimirovna Utjovskaja jutukogu „Jutte klaasniidist“ toob lugejani poeetiliselt laetud ja õrnalt filosoofilised lood, milles igapäevane maailm põimub muinasjutulise, peaaegu nähtamatu tasandiga. Klaasniit on siin keskne kujund – midagi peenekoelist, habrast ja vaevumärgatavat, mis ühendab inimesi, mälestusi ja hetki, luues sidemeid, mida sõnad ei pruugi haarata. Kogumik koosneb lühikestest juttudest, mille tonaalsus on vaikne ja sissepoole vaatav, sageli esitatuna lapse, üksildase täiskasvanu või tundliku vaatleja pilgu läbi. Selles maailmas on ruumi imele, kuid see ime ei ole silmatorkav – see sünnib hetkes, vaikuses, pilgus või unenäos.

Utjovskaja kirjutab lihtsas, kuid sügavalt tähenduslikus keeles. Tema tegelased kogevad maailma mitte ratsionaalselt või otsekoheselt, vaid läbi peegelduste ja kaudsete märkide. Igas loos on tunda autori austust elu kaduvuse ja tundlikkuse vastu, olgu see kujutatud läbi lapse kujutlusvõime, loodusvaatluse või inimese sisemaailma avamise. Klaasniit kui motiiv sümboliseerib sidet elu ja kujutluse, argireaalsuse ja vaimse sügavuse vahel. Mõned lood lähenevad allegooriale, teised püsivad realistliku kujutamise piires, ent kõik loovad ruumi mõtisklemiseks ja tunnetamiseks, mitte kiireks tarbimiseks või jutupunktide järgimiseks.

Paola Utjovskaja (1900–1980) oli vene päritolu kirjanik, kes emigreerus pärast revolutsiooni ja kelle loomingus põimuvad lapsepõlvemälestused, vaimsed otsingud ja intiimne suhe keele ja loodusega. Tema teosed on sageli introspektiivsed ja aeglase rütmiga, kutsudes lugejat peatuma ja vaatama maailma teise nurga alt. „Jutte klaasniidist“ esindab seda loomingulist hoiakut ehedal kujul – see on raamat neile, kes otsivad kirjandusest vaikust, haprust ja luulelist alatooni. Eesti keelde tõlgituna lisab see kogumik kohalikule lastekirjandusele või noorsooproosale harvaesinevat sügavust ja poeetilist nüanssi.