Teispool Doonaud, Tisza taga...

“Jee ... nii et teie oletegi need?... “ ütleb lauljatar pooleldi nagu jahmunult, pooleldi nagu Iiigutatult, kuid igal juhul väga armsalt. “Nagu näete...” “Lihtsalt ... nabitakse sind kinni ja riisutakse paljaks ... Kuidas me edasi läheme?” “Nagu soovite. Hobusega, mootorrattaga. jala, bussiga ... Tõsi, bussi tuleb oma tubli pool tundi oodata, aga ... jumal hoidku, ega pool tundi pole mingi igavik,” seletab Daruka Miska ja uurib samal ajal puhtsüdamlike, selgete silmadega, peaaegu “asjatundmisega” lauljatari. “Oo, aga... Kõigiga korraga ma ei saa minna. Kus hobune on?” “Seal ... “ “See seal?” “Jah. Olge nii lahke. Lähme siis hobusega. Kui armas! Nii kena ... “