Siugnaine

Otto Julius Bierbaumi Siugnaine kujutab naise ja mehe vahelist suhet, mille piirid määrab iha, kujutlus ja kontrolli kaotus. Lugu kulgeb esialgu näiliselt lihtsa kohtumise kaudu, kuid kiiresti selgub, et peategelase jaoks ei ole tegemist pelgalt armastuse või ligitõmbavusega. Naine, keda ta kohtab, äratab temas jõud, mida ta ei suuda määratleda ega ohjata. Tekstis ei püstitata moraalseid ega psühholoogilisi hinnanguid, vaid pigem jälgitakse tähelepanelikult, kuidas inimene hakkab lahustuma kujutluses ja kaotab oma endise mina.

Süžee kulg ei toetu tegevuse arengule, vaid sisemiste seisundite muutumisele. Naine ei ole siin omaette tegelane, vaid peegeldus, mille kaudu mees kogeb enda tundmatut külge. Loos ei otsita vastust ega selgitust, vaid kujutatakse liikumist tundmatusse, kus piir ihade ja reaalsuse vahel hääbub. Bierbaum ei püüa selgitada, miks ja kuidas see muutus aset leiab, vaid laseb sellel toimuda, jättes tegelaste käitumise põhjused lahtiseks. Siugnaine ei muutu süüdistuseks ega hoiatuslooks, vaid jääb kõikumisse, kus tegelikkus ja fantaasia põimuvad ilma selge lahenduseta.