Tiigrid poris. Tankikomandöri mälestused

Otto Cariuse mälestusteraamat „Tiigrid poris” toob lugejani Saksa tankikomandöri isikliku vaate Teise maailmasõja lahingutandritele, eeskätt idarindele. Autor kirjeldab oma teenistust Wehrmachti tankiväes, keskendudes ajale, mil ta juhtis legendaarseid Tiger-tanke. Raamat ei esita sõda pelgalt strateegiate ja numbritena, vaid toob esile sõduri igapäevased kogemused – hirmu, otsustamatuse, kaotused ja moraalsed dilemmad. Carius ei idealiseeri lahinguid, vaid jutustab vahetult ja otsekoheselt sellest, mida tähendab olla noor mees keset hävingut.

„Tiigrid poris” ei keskendu üksnes lahingutehnilistele detailidele, kuigi neid leidub rohkesti. Lisaks relvastusele ja taktikale käsitleb teos ka sõprust kaasvõitlejate vahel, ohvitseride ja reameeste suhet ning kohati ka kriitikat kõrgema juhtkonna suhtes. Läbi kogu jutustuse on tunda autori soovi jäädvustada sõjas osalenute tegelikke kogemusi, mitte lasta neil kaduda statistika ja ametlike kroonikate varju. Raamat on kirjutatud 1950ndatel, vahetult pärast sõda, mistõttu kannab see endas veel värskeid mälestusi ning toob esile sõjajärgse Saksamaa katsed oma minevikku mõtestada.

Otto Carius (1922–2015) astus Wehrmachti teenistusse 1940. aastal ja teenis end tankiväes Leutnandiks, võideldes peamiselt idarindel. Ta oli üks vähestest sõduritest, kes pälvis Raudristi Rüütliristi koos Tammelehtede lisamärgiga – ühe kõrgema tunnustusena Saksa armees. Pärast sõda õppis Carius apteekriks ja pidas elu lõpuni tagasihoidlikku elu. Oma mälestustes ei püüdle ta heroismi poole, vaid keskendub üksikisiku vaatenurgale, tuues esile sõja inimsusevastase loomuse ja selle mõju sõdurite psüühikale.