Alleaa-Kallermaa

Ottniell Jürissaare romaan „Alleaa-Kallermaa“ on sümbolistlik ja allegooriline teos, mis kätkeb endas mitmekihilist mõttemaailma ning eesti kirjanduses harvaesinevat poeetilist ulmet. Romaan hargneb välja kujuteldavasse, kohati sürreaalsesse maailma, kus tegelikkus ja unenäolisus, müüt ja reaalsus segunevad. Teose keskmes on rännakuline struktuur – peategelane liigub läbi eri maastike ja olukordade, mis ei ole pelgalt füüsilised, vaid kannavad vaimseid, ajaloolisi ja eksistentsiaalseid tähendusi. Alleaa-Kallermaa ise kujutab endast mitte ainult paika, vaid ka seisundit, mis peegeldab inimese sisemisi otsinguid, kaotusi ja leidmisi.

Jürissaare keel on kujundirohke ja mitmetähenduslik, toetudes tugevalt sümbolismi traditsioonidele. Loo ülesehitus meenutab vahel eepilist või müütilist struktuuri, kus narratiiv ei ole alati lineaarselt jälgitav, vaid allub pigem tundetasandile ja vaimsele rännakule. Romaani kujundid — maa ja vesi, valgus ja vari, rändur ja teejuht — viitavad alateadlikule ja kultuurimälule, milles põimuvad rahvuslikud, filosoofilised ja isiklikud kihistused. Samuti võib teoses märgata vihjeid Eesti ajaloole, represseeritud identiteedile ja inimese katsetele säilitada väärikus olukordades, kus mõistus ja maailm näivad nihkuvat.

Ottniell Jürissaar (1929–2014) oli mitmekülgne kultuuritegelane – luuletaja, proosakirjanik, helilooja ja ühiskonnategelane, kelle looming kannab sageli isamaalisi ja sügavalt filosoofilisi jooni. Paguluses elades ja hiljem Eestisse naastes käsitles ta korduvalt teemasid nagu kuuluvus, mälu, hinge vabadus ja kodutunne. „Alleaa-Kallermaa“ on üks tema nõudlikumaid ja mõttetihedamaid teoseid, mis ei paku kiiret lugemiselamust, kuid kõnetab lugejat, kes otsib kirjandusest sügavamat mõtestatust ja vaimset resonantsi.