Kummelilõhn kirikus

Ott Rauna luulekogu „Kummelilõhn kirikus“ ühendab maise ja vaimse, looduse ja kultuuri, argise ja püha motiivid süveneva ja tasakaaluka tundlikkusega. Kogu keskmes on luulemina suhe maailmaga, mis on korraga lihtne ja kihiline – täis lõhnu, valgusi, vaikseid tähelepanekuid ja sisemisi häälestusi. Pealkiri ise, kus kummelilõhn seostub kirikuga, viitab juba algusest peale vastandite ja ühenduste otsingule: looduslik rahu ja rituaalne ruum kohtuvad, luues poeetilise pingevälja, milles luuletused kulgevad.

Rauna tekstid on valdavalt vabavärsilised ja mõtlikud, paiguti meditatiivse tonaalsusega. Temaatiliselt liiguvad need isikliku ja üldisema vahel – meenutused, elu kaduvuse tunnetus, maa ja aja mõõde, lapsepõlve mälestused ja looduse detailid moodustavad kord intiimse, kord üldinimliku poeetilise ruumi. Autori keel on kujundlik, ent samas selgepiiriline; iga pilt või tunne avaneb tagasihoidlikult, ilma pealetükkiva emotsioonita, luues ruumi lugeja enda mõtestamiseks. Loodus ei ole siin pelgalt taust, vaid aktiivne vaimse häälestuse osa, sama oluline kui vaikus kirikus või mälestus hääbuvast hetkest.

Ott Raun on eesti luuletaja ja toimetaja, kelle loomingus on olulisel kohal vaimne mõõde ja tasakaalustatud sisemaailm. „Kummelilõhn kirikus“ ilmus Eesti iseseisvuse taastamise eelõhtul, ajal, mil nii isiklikud kui rahvuslikud teemad olid erakordselt laetud. Rauna luule ei ole aga poliitiline ega manifestlik – see pöördub inimese poole vaikuses ja tähelepanelikkuses, otsides püsimatuse ja rahutuse taustal vaikset keskpunkti. Tema luule peegeldab sügavat austust elu lihtsate, ent tähenduslike nähtuste vastu.