Veidrikud ja võpatused

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits.TänavavaIgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavaIe näole ja ma lasin sel tundel Iiikumatult enesest läbi voolvoolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.
Raamat Eesti külaest ääremaal, kus aeg-ajalt juhtub asju, mis panevad võpatama.