Tähesadu

Otia Ioseliani jutukogu „Tähesadu“ koondab endasse valiku proosapalu, milles põimuvad gruusia elu argipäev, poeetiline maailmataju ja südamlik huumor. Autor keskendub peamiselt väikestele inimestele ja kogukondadele, kelle elu määravad lihtsad rõõmud, kohalikud kombed ja inimeste omavahelised suhted. Lood leiavad aset külas või väikelinnas, looduse ja inimeste vahelises läheduses, kus iga pisimgi sündmus – olgu see armumine, kokkupõrge, kaotus või pidu – omandab suurema tähenduse. Ioseliani kirjutuslaad on lüüriline ja soe, kuid mitte ilustav; tema tegelased on elusad, oma puudustega, ent samas sügavalt inimlikud.

„Tähesadu“ pealkirjana viitab korraga nii loodusnähtusele kui ka elu helgetele, mööduvatele hetkedele, mis võivad tabada ootamatult ja jätta kustumatu jälje. Ioseliani lood ei püüdle keeruliste süžeede poole, vaid keskenduvad hetkedele ja meeleoludele – sellele, kuidas inimesed räägivad, vaikivad, lepivad või jäävad iseendaks kõige kiuste. Mitmetes juttudes on tunda nostalgiat ja vaikset melanhooliat, ent see on alati tasakaalustatud rõõmu, armastuse ja huumoriga. Kogumik mõjub kui värviline kaleidoskoop, milles iga lugu on uus vaatenurk samale maailmale – maaelule ja inimese olemisele selle sees.

Otia Ioseliani (1930–2011) oli tunnustatud gruusia kirjanik ja stsenarist, kelle looming on hinnatud eeskätt tema oskuse poolest ühendada poeetiline keel ja rahvalik elutunnetus. Tema teosed on sageli tihedalt seotud Gruusia külakultuuri ja selle traditsioonidega, kuid tõusevad sellest ka üle, pakkudes üldinimlikke äratundmisi. „Tähesadu“ ilmus eesti keeles 1976. aastal „Loomingu Raamatukogus“, vahendades nõukogude lugejale ühe väikese rahvuskirjanduse sooja ja elurõõmsa hääle. Ioseliani proosa kõnetab oma lihtsuse ja inimläheduse kaudu ka tänapäeva lugejat, meenutades, et ilu ja tähendus peituvad sageli kõige argisemates asjades.