Krabat

„Krabat” on noorteromaan, mis seab tegevuse Mustade Vete ääres asuvasse Koselbruchi veskisse. Hulkurpoiss kuuleb hoiatust, kuid järgneb unes kõlavale kutsele ja astub õpipoisiks veskisse, kus lisaks jahvatamisele õpitakse musta kunsti. Meister juhib „mustat kooli” ning tema ümber tegutsevad kaksteist selli; töö ja loitsud vahelduvad kuu faaside, pühade ning veskirataste rütmi järgi. Lugu näitab, kuidas võim tõmbab ning kuidas selle hind kasvab: igal aastal nõuab veski ühe elu. Krabati tee on õppimise, sõpruse ja kahtluse rada. Ta näeb, kuidas reeglid hoiavad korda, aga orjastavad, ja kuidas kartus toidab kuulekust. Romaan liigub järk-järgult suure vastuhakuni, mille võimaldab selge lubadus väljaspool veskit. Sõprus vanema selli Tondaga ja vaikne side külatüdrukuga annavad peategelasele mõõdupuu, mille abil ta eristab õpitud väge vastutusest. Võtmekoht on valik, mis murendab meistri lepingu: kas jääda kindla, kuid karmi korra juurde või riskida vabadusega.

Teos põimib rahvajutu motiivi ja tööraamatu täpsuse. Veskihooaeg, veski ehitus ja tööd kirjeldavad igapäevast oskust, mille kõrvale asetub loitsude grammatika: muutumine lindudeks, varjamine, eksitamine. Stseenid algavad sageli märkidega — lindude hääl, varju ilmumine, pimeduse tihenemine — ning lõpevad praktilise tagajärjega: keegi tõotab, keegi murdub, keegi jääb ellu. Luuakse ettevaatlik rütm, kus kordus kasvatab pinget. Nii saab romaanist kasvulava arutelule, millel on mitu lihtsat küsimust: mis on õppimise hind, kuidas mõõta truudust, millal muutub oskus võimuks. Lugeja näeb, kuidas väike liigutus teeb suure pöörde: peidetud nimi muutub kaitseks, kõlanud hääl muutub väljakutseks. Romaan on tunnustatud noorsookirjandus ning elab edasi lavastustes ja ekraniseeringutes; see räägib koormast, mida inimene võtab, kui ta usub, et valik puudub, ja teest, mis avaneb, kui ta küsib, kellele kuulub viimane sõna.

Otfried Preußler oli saksa lastekirjanik, kes töötas pikka aega rahvapärimuse ja koolilaste lugemislustiga. Ta kogus Krabati-ainest aastaid, toetudes sorbi pärimusele, ning vormis sellest ühe sihiliku loo tahtejõust. Tema loomingu iseloomulik võte on selge episood, milles peategelane seisab konkreetse ülesande ees; huumor ja õudus paiknevad kõrvuti, aga moraali ei suruta peale. Preußler kirjutas nii väikelastele („Väike nõid”, „Väike tont”, „Väike veenõid”) kui ka suurematele lugejatele, hoides fookuse tegevusel ja tagajärjel. Ta pidas tähtsaks jutustaja nähtamatust: lugu juhib tähelepanu valikule, mitte jutustaja seisukohale. „Krabat” on selle võtte selge näide — autor seab lauale reeglid, laseb tegelastel tegutseda ja annab lugejale ruumi otsustada, mis on hind ja mis on vabadus.