Ärbi ja tema sõber Tuustik

Raamat jätkab Viirekaaremetsa untslimehikese Ärbi ja Voostrilaane tokerpäka Tuustiku lugu punktist, kus sõprus paneb nad ühe katuse alla kolimist kaaluma. Teos toob kokku metsarahva argised toimingud, külaskäigud ja kokkulepped ning näitab, kuidas Tuustik on Ärbi elu juba kahel korral päästnud. Lugu liigub lühikeste peatükkidena: ettevalmistused, teated teistele untslitele, pühapäevane pidu kohvi ja plaadikoogiga. Jutustus laseb kõlada kogukonna häältele – Krimpsik, Köha-Kusti ja teised – ning paneb tähele, kuidas otsused sünnivad jutust, kuulamisest ja väikestest tegudest. Fookus püsib sõprusel, vastastikusel abistamisel ja elukorral, mis hoiab ühist ruumi toimimas ilma suure deklaratsioonita. Rahulik tempo ja selge sündmuste jada teevad sellest teksti, mida saab lugeda järjest või peatükkhaaval ette lugedes.

Teos kasutab rahvapärimusele omast lihtsat ülesehitust: algus seab ülesande, keskmik otsib lahendust, lõpp kinnitab kogemust. Mets ja küla annavad rütmi, milles on nii töid kui puhkust, teekondi ja naasmisi. Keel on arusaadav, dialoogid viivad stseeni edasi, kõrvalepõiked jäävad lühikeseks. Tõlge hoiab nimetuste ja sõnamängude tooni, nii et Ärbi, Tuustik ja Viirekaaremetsa kohanimed püsivad meeldejäävad ka noorele lugejale. Korduvad motiivid on külalislahkus, tööjaotus ja lubaduste pidamine; pinged lahenevad läbi vestluse ja ühise tegemise. Raamat hoiab pilgu praktilisel: kuidas uueks kooseluks ruumi teha, kuidas sõpradele teateid viia, kuidas pidu ette valmistada. Nõnda tekib raam, milles maailm püsib arusaadav ja sündmused liiguvad edasi ilma keeruka kujundihunnikuta; kohad, nimed ja teod kannavad tähenduse.

Otfried Preußler on saksa kirjanik, kelle lugude algallikaks on sageli Kesk-Euroopa rahvapärimus. Tema teoste seas on eesti keeles ilmunud „Untslimütsi Ärbi”, „Meil Kilplas” ja „Toomas hernetont”, laiemalt tuntakse teda ka „Väikese nõia” ja „Krabati” autorina. Preußler ehitab jutustused selge sündmusrea ja tegutsevate tegelaste peale; moraalsed küsimused ilmuvad igapäevaste olukordade kaudu, mitte loosungi kujul. „Ärbi ja tema sõber Tuustik” kuulub samasse joonesse: kogukond, vastutus ja abi on nähtavad tegudes. See portree sobib lugejale, kes otsib rahulikku rütmi ja tahab näha, kuidas sõprus kujundab elukorda ilma suure sõnakõlata.