Hai hammas

„Hai hammas” on jutustus, mis ilmus 1962. aastal sarjas „Minu esimene raamat”. Teos jutustab kolmest araabia poisist, kelle lapsepõlv möödub koloniaalvõimu all, kus eurooplastest peremehed ei jäta neile võimalust tunda rõõmu ega inimlikku vabadust. Lugu avab pildi maailmast, kus kolonisaatorite ja kohalike vaheline suhe on ebavõrdne ja täis ebaõiglust. Laste silmade kaudu avaneb karm ja valus tõde, mis muudab teose emotsionaalselt mõjuvaks.

Autor rajas jutustuse oma isiklikule kogemusele. Otar Tšidžavadze veetis aastaid Aafrikas enne Alžeeria vabastussõja puhkemist ning nägi oma silmaga, kuidas kolonialistid kohtlesid vallutatud maade rahvaid. „Hai hamba” sündmused ei ole pelgalt väljamõeldis, vaid lähtuvad otseselt kogetust ja nähtust. Selline lähenemine annab loole usutavuse ning muudab selle ka harivaks lugemiseks, tuues lugejani ühe ajastu ja piirkonna tegelikud valupunktid.

Otar Tšidžavadze oli Gruusia kirjanik, kes kirjutas eelkõige jutustusi ja romaane, keskendudes sageli sotsiaalsetele ning ajaloolistele teemadele. Tema loomingus peegeldub huvi inimliku väärikuse ja õigluse vastu, eriti olukordades, kus need on poliitiliste või ühiskondlike jõudude poolt alla surutud. „Hai hammas” on tema töödest üks selline näide, mis toob lugejale lähedale kolonialismi all kannatanud rahvaste elu ja inimeste sisemised võitlused.