Luigelend. Kolm jutustust

Osvald Toominga jutustustekogumik „Luigelend“ sisaldab kolme eriilmelist proosapala, milles autor uurib inimeseks olemise eri tahke, keskendudes nii isiklikule kui ka sotsiaalsele vastutusele. Teose nimilugu „Luigelend“ käsitleb hinge ja vaimu vabanemise teemat, tuues esile kaotuse, unistuste ja leppimise motiivid. Jutustus liigub vaikses, poeetilises rütmis, kus looduskirjeldused ja sisemonoloogid loovad meeleolu, mis on ühtaegu nukker ja lootusrikas. Ülejäänud kaks jutustust arendavad sarnast ainest praktilisema ja konfliktikesksema käsitluse kaudu.

Kogu läbivaks teljeks on inimese sisemine areng ning suhe maailmaga, mis teda ümbritseb. Tegelasteks on enamasti tavainimesed, kelle elu seatakse proovile ootamatutes olukordades või moraalsetes valikutes. Tooming kujutab inimsuhteid tundliku pilguga, andes ruumi vaikusele, mõtisklusele ja sisemisele pingele. Samas ei puudu tekstidest ka ühiskondlik alatoon – toimuvad muutused, mida tegelased ei suuda täielikult kontrollida, kuid mille keskel tuleb neil oma tee leida. Autor ei paku lihtsaid lahendusi, vaid esitab küsimusi, mis jäävad lugejat saatma ka pärast raamatu sulgemist.

Osvald Tooming (1914–1992) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustab süvenev psühholoogiline lähenemine ja tundlik stiil. Ta alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletajana, kuid sai tuntuks eeskätt proosaautorina. Lisaks kirjandusele töötas Tooming aastakümneid ajakirjanikuna ning oli tegev ka kultuurielu korraldamisel. Tema tekstides peegeldub alati eluline vaatlusvõime ja inimhinge mitmetahuline mõistmine, mis on teinud tema loomingust püsiva osa eesti kirjandusloost.