Hüvastijätt

Oskar Tanneri jutukogu „Hüvastijätt“ koondab endasse lühilood, mille keskmes on inimese sisemine murdumine, eluringi lõppemine ja vaikne leppimine paratamatustega. Autor kujutab tegelasi, kes seisavad vastamisi elu suurte piiridega – surm, vananemine, mahajätmine – kuid teeb seda ilma üleliigse dramaatikata. Lood on pigem vaoshoitud ja meeleolulised kui sündmuskesksed, keskendudes hetkedele, mil inimene jääb oma mälestuste ja tunnete keskele üksi. „Hüvastijätt“ ei viita alati füüsilisele lahkumisele, vaid ka sisemisele loobumisele, mõne suhte või eluetapi sulgemisele, mis vajab vaikset, ent lõplikku sõna.

Tanneri tekstid on lüürilised ja tasakaalukad, kasutades nappi, kuid kujundlikku keelt. Tema jutustamislaadis on tunda tähelepanelikkust olustiku, meeleolu ja psühholoogiliste varjundite suhtes. Sageli mängivad olulist rolli loodusmotiivid – vaikne järv, sügise saabumine, koduhoov –, mis peegeldavad tegelaste sisemaailma. Tegevustik on lihtne, ent sisult tihe: ootamatult saadud kiri, juhuslik kohtumine, pilk vanale fotole. Need hetked avavad ukse minevikku või toovad kaasa sisemise nihke, mille tähendus ei pruugi kohe avalduda, kuid muudab vaate olevikule. Lood kutsuvad lugejat aeglustama, märkama ja mõistma elu haprust.

Oskar Tanner oli eesti proosakirjanik, kes kirjutas peamiselt novellivormis ning kelle looming keskendus inimese sisemistele seisunditele ja argielu peidetud tasanditele. Tema lood ei pakkunud suuri vastuseid, vaid esitasid vaikseid küsimusi, mida inimene võib endalt elu eri hetkedel küsida. „Hüvastijätt“ esindab tema hilisemat loomingut, kus tunda küpsust ja mõtestatust, mis sünnib leppimisest ajaga. Tanneri oskus kirjutada vaikusest ja möödumisest muudab tema teksti puudutavaks ka siis, kui sündmused jäävad tagasihoidlikuks – just selles peitubki tema stiili eripära ja mõju.