Udu

Oskar Lutsu jutustus „Udu“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ning erineb tuntud huumoripõhisest stiilist, mida lugejad seostavad eelkõige „Kevade“ ja selle järgnevate teostega. „Udu“ on väiksema mahuga proosapala, mille tonaalsus on mõtlik ja kohati nukrameelne. Tegevus toimub väikelinnalikus miljöös, kus igapäevane rutiin, tagasihoidlikud inimsuhted ja sisevaatlus mängivad keskset rolli. Pealkirjale vastavalt loob teos hägususe ja ähmasuse tunde, mis ei väljendu ainult loodusvaadetes, vaid eelkõige tegelaste mõtte- ja tundeelus. Udu on siin kui sümbol – midagi, mis katab, peidab ja samas paljastab.

Teoses keskendutakse peamiselt ühe mehe sisemaailmale, tema mälestustele, kahetsustele ja igatsustele. Luts kujutab tasakaalukalt peategelase vaimset seisundit, kasutades sellele sobivat rahulikku ja poeetilist keelt. Udu muutub kui võrdkujuks elu möödunud hetkedele, mille piirjooned on kadumas, ent millel on jätkuvalt mõju olevikule. Tekstis ei juhtu suurt midagi nähtavat, ent sisemine areng ja enesevaatlus muudavad selle tähenduslikuks. Luts kasutab väikseid detaile ja atmosfääri, et juhtida lugeja tähelepanu suurtele küsimustele: mööduvusele, ajale ja mälestuse haprusele.

Oskar Luts (1887–1953) on eesti kirjanduse üks armastatumaid autoreid, kelle looming hõlmab lisaks tuntud koolilugudele ka lüürilisi novelle ja tõsisema alatooniga jutustusi. Tema hilisem looming peegeldab süvenevat elutunnetust ja sageli ka varjundit melanhooliat. „Udu“ on ehe näide sellest perioodist – see ei püüa meelt lahutada, vaid pakub vaikset kaasamõtlemist ja meelelist kogemust. Lutsu keel jääb endiselt selgeks ja voolavaks, kuid selle allhoovustes kajab juba hoopis teine eluhoiak kui tema varasemas loomingus.