Tootsi pulm. Pildikesi lähemast minevikust. Äripäev. Pildikesi Paunverest

„Tootsi pulm. Pildikesi lähemast minevikust“ on Oskar Lutsu armastatud Paunvere-ainelise sarja lõpuosa, mille keskmes on lugu kevadekuulutaja Joosep Tootsi suurejoonelisest abiellumisest. Tegelaskond on lugejale juba tuttav eelnevatest teostest – siin kohtame taas Arnot, Teele, Kiirt ja teisi, kelle kaudu avaneb külaelu isikupärane ja vaimukas kujutamine. Pulmapäev on Lutsu käe all rohkem kui lihtsalt tähtpäev – see muutub väikekodanliku eluviisi ja talurahvakommete peegliks, kus kombed ja iseloomud põimuvad situatsioonikoomikasse ning sõna­sädemetesse. Teos on kirjutatud Lutsule omases kerges ja heatahtlikult muhedas toonis, mis samas ei varja ühiskonnakriitilisi allhoovusi.

Romaani süžee keskendub Tootsi ettevalmistustele ja pulmapidustustele, mis ei kulge sugugi ladusalt. Oma karakterile truuks jäädes seikleb Toots segadusest segadusse, tuues naeru ja rahutust nii enda kui ka ümberkaudsete ellu. Pulm saab siin tähenduseks, mis ühendab lapsepõlve paigas lõpuks eelmistest raamatutest kasvanud tegelased. Luts ei anna meile ainult sündmuste kronoloogiat, vaid kujutab hetki, hoiakuid ja mõttemustreid, mis iseloomustavad külaühiskonna sisemist dünaamikat. Nii avanevad pildikesed minevikust, mis kannavad endas nii nostalgiat kui ka kriitilist pilku oma ajastusse.

Oskar Luts oli üks esimesi eesti kirjanikke, kelle looming rajas kohaliku kirjanduse klassikalise baasi. Tema Paunvere-lood põhinevad tihti isiklikel mälestustel ning on saanud osaks rahvuslikust identiteedist. Luts oskas tabada inimeste argielu koomikat ja südamlikkust, luues tegelasi, kes on jäänud elama aastakümneteks. „Tootsi pulm“ lõpetab Paunvere sarja ringi, tuues lugeja tagasi tuttavasse maailma, kuid samas näidates, kuidas ajaga muutuvad inimesed ja nende väärtused. Lutsu keelekasutus ja psühholoogiline tundlikkus teevad temast ühe Eesti kultuuriloo olulisema autori.