Suvi. Pildikesi noorpõlvest

Oskar Lutsu teos „Suvi. Pildikesi noorpõlvest“ on populaarse „Kevade“ järjelugu, mis jätkab Paunvere noorte elukäigu kujutamist neile iseloomulikus muhedas ja eluterves võtmes. Romaan on kirjutatud episoodilise ülesehitusega, milles väiksemad seigad ja juhtumised moodustavad ühtse, ajas edasi liikuva terviku. Luts pöörab taas tähelepanu noorukite maailmale, nende heitlikele tunnetele, omavahelistele suhetele ja elutunnetusele, mis vaheldub kerglase naljaga ja sügavama mõtlikkusega. Kuigi peategelased on kasvanud, säilib teosele iseloomulik lüürilis-humoristlik alatoon ja soe, inimlik vaade tegelastele.

„Suvi“ viib lugeja küpseva nooruse maailma, kus koolimured on jäänud seljataha ja esiplaanile tõusevad töö, armastus ja eneseotsingud. Tõnissoni asendab tasapisi elu praktilisus, Arno tõmbub vaiksemaks ja sisekaemuse poole, Lible jääb oma kohale humoorika ja otsekohese talupojafilosoofina. Uusi jooni saab Joosep Toots, kelle energiline iseloom ja suurelennulised plaanid viivad sageli koomiliste tulemusteni. Luts ei idealiseeri noorust, vaid näitab seda ehedalt, ilma liigsete ilustusteta – koos argipäeva, unistuste ja eksitustega. Kujundid on lihtsad, dialoogid elulised ja rütm suvine – lõdvestunud, kuid sisult sisukas.

Oskar Luts (1887–1953) oli üks armastatumaid eesti kirjanikke, kelle looming on sügavalt juurdunud rahvuslikus kirjandustraditsioonis. Tema „Kevade“ ja „Suvi“ on kujunenud mitte ainult kirjanduslikeks, vaid ka kultuurilisteks tähisteks, mille tegelased ja motiivid on tuttavad paljudele põlvkondadele. Luts valdas suurepäraselt oskust ühendada huumor ja melanhoolia, luues lihtsa keele kaudu sisult sügava maailma. „Suvi“ näitab, kuidas lapsepõlvest välja kasvamine ei tähenda tingimata kerguse kadumist, vaid uue eluetapi algust, kus säilivad veel nooruse kaja ja lootuse helk.