Sügis. Tootsi-lugude järg

Oskar Lutsu „Sügis“ jätkab Tootsi-lugude rida, viies lugeja armastatud tegelaste saatuse juurde pärast „Kevade“ sündmusi. Kui „Kevades“ keskendus Luts koolipoiste elule ja kasvamisele, siis „Sügises“ on fookuses nende nooruse järgne aeg, kus juba täiskasvanuelu nõudmised ja katsumused hakkavad end tunda andma. Lugu näitab, kuidas lapsepõlvesõbrad on kujunenud täiskasvanuteks, ent nende iseloomujooned, harjumused ja omavahelised suhted püsivad äratuntavalt samadena. See loob huvitava kontrasti mineviku mälestuste ja oleviku reaalsuse vahel.

Eriline tähelepanu langeb Kiire tegelaskujule, kes on „Sügises“ kujutatud karmima pilguga kui filmiversioonis. Luts ei jäta kasutamata võimalust näidata teda oma arguse ja karjerismi kehastusena, tehes sellest omamoodi kriitilise peegelduse tolleaegsest ühiskonnast. Samas leiab teosest ka kergemaid ja humoorikamaid episoode, mis tasakaalustavad tegelaste läbielamisi ja aitavad säilitada Lutsu loomingu omast soojust ja elurõõmu. „Sügis“ ei ole ainult nukker meenutus noorusest, vaid ka eluline ja kohati jantlik kirjeldus küpsemise ja ajaga leppimise paratamatusest.

Oskar Luts (1887–1953) oli eesti kirjanik ja dramaturg, kelle looming on saanud lahutamatuks osaks rahvuslikust kultuuripärandist. Tema tuntuim teos „Kevade“ kujunes kiiresti eesti kirjanduse klassikaks, millele järgnesid „Suvi“ ja „Sügis“. Luts oskas ühendada huumori ja südamlikkuse realistliku kujutusega, andes oma tegelastele elava ja inimliku ilme. Tema tegelased, nagu Toots, Teele, Arno ja Kiir, on saanud arhetüüpseteks kujudeks eesti lugeja teadvuses. Lutsu panus seisneb eelkõige selles, et ta suutis lihtsas ja selges sõnastuses kujutada eestlaste argielu ja nooruse kasvamise lugu, mis on ajatu ja kõnetab põlvkondi tänini.