Soo

Oskar Lutsu jutustus „Soo“ viib lugeja maastikku, kus loodus, inimsuhted ja sisemine pinge moodustavad tiheda ja vaikse atmosfääri. Eraldatud külakogukonna serval, sooserva läheduses, areneb lugu noorest õpetajast Simmust, kes saabub väiksesse mõisakooli tööle. Teda köidab mitte ainult ümbritsev keskkond, vaid ka kohalik mõisapreili Hilda, kellega kujuneb välja keeruline ja vastuoluline suhe. Süžee kulgeb vaoshoitud tempos, keskendudes pigem tegelaste siseilmale ja vaiksele pinevusele, mis nende vahel tekib. Soo ei ole pelgalt taust, vaid psühholoogiline ruum, mis peegeldab inimese sees toimuvat – vaikust, segadust, süvenemist ja üksindust.

Luts käsitleb siin armastuse ja valikute teemat tunduvalt tõsisema ja elulisema tooniga kui oma tuntud humoristlikes teostes. „Soo“ erineb näiteks „Kevadest“ või „Suvest“ nii meelelaadilt kui temaatikalt – siin puudub nooruslik kergus ja kelmikas vaade maailmale. Selle asemel kohtab lugeja karaktereid, kelle elukogemused, ühiskondlikud rollid ja sisemised ootused põrkuvad. Simmu ja Hilda vahelise suhte kujutamisel ilmneb Lutsu oskus luua pinget sõnade vahele – seal, kus tunnete väljendamine on piiratud, tekivad kõige tähendusrikkamad hetked. Romaanis leidub sügavat tähelepanu loodusele, keelelist täpsust ja vaikset traagikat, mis avanevad just läbi vaikimise ja vaiksete vihjete.

Oskar Luts (1887–1953) on üks Eesti kirjandusloo armastatumaid autoreid, kelle loomingus leidub nii romantilist nostalgiat kui ka realistlikku elukäsitlust. Kui tema varasem looming, eriti „Kevade“ ja „Suvi“, tõid talle suure populaarsuse, siis „Soo“ kuulub tema tõsisema ja süngema loomingu hulka. Siin väljendub Lutsu võime käsitleda inimest tema sügavamates kihtides – mitte ainult naeru ja nooruse kaudu, vaid ka läbi vaikuse, igatsuse ja ekslemise. „Soo“ näitab, et ka tuntud humoristil oli kirjanduslik palett, mis ulatus märksa laiemale kui esmapilgul paistab.