Nukitsamees

Nüüd on kindel, et kaks väikest inimest suurde metsa on eksinud: juba teist korda tulevad Kusti ja Iti suure sammaldunud kivi juurde tagasi. "Mina ei jõua enam käia!" nuuksub Iti venna käest kinni võttes. "Aga koju peame ometi saama," vastab Kusti. "Me ei või ometi ööseks metsa jääda, mis ütleksid isa ja ema ja vanaisa? Istume natuke, puhkame jalgu ja lähme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, me oleme kodust kaunis kaugel."