Nukitsamees

Nüüd on kindel, et kaks väikest inimest suurde metsa on eksinud: juba teist korda tulevad Kusti ja Iti suure sammaldunud kivi juurde tagasi. "Mina ei jõua enam käia!" nuuksub Iti venna käest kinni võttes. "Aga koju peame ometi saama," vastab Kusti. "Me ei või ometi ööseks metsa jääda, mis ütleksid isa ja ema ja vanaisa? Istume natuke, puhkame jalgu ja lähme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, me oleme kodust kaunis kaugel."Raamatu teeb väga sugestiivseks ja noorele lugejale ehk õudsekski illustraatori osavus, kes on kasutanud siin õlimaal tehnikat, et anda edasi metsa ja metsaonni tumedat, monokroomset koloriiti, mismeenutab täpselt igavest hämarust, mis vanasti rehetaredes valitses.Õlimaalidest suurtele piltidele sekundeerivad mustvalges graafikatehnikas päispildid, mis annavad lõppkokkuvõttes sellele väljaandele nii palju jumet, et ta edukalt võistleb kõigi Eestis varem ja hiljem välja antud "Nukitsameestega"