Jutustused 9. osa. Tuulesellid, Insener, Kingsepad jt.

„Jutustused 9. osa“ koondab endas valiku Oskar Lutsu lühiproosast, mis ilmus 1930. aastate lõpul ning peegeldab tema hilisemat loomingulist perioodi. Selles kogumikus leiduvad jutustused nagu „Tuulesellid“, „Insener“, „Kingsepad“ ja teised, kus autor vaatleb väikese inimese argielu, tema püüdlusi, eksimusi ja lootusi läbi peene huumoriprisma. Tüüpiliselt Lutsule on lood kantud kergest irooniast ja inimlikust soojusest, isegi siis, kui käsitletavad olukorrad on vastuolulised või tragikoomilised. Tegelased on sageli väikekodanlikust või töörahva keskkonnast pärit ning kannavad endas ajastule omast igatsust parema elu järele, jäädes samas oma kitsasse reaalsusesse kinni.

Jutustuses „Tuulesellid“ tõuseb esile kahe nooruki mänguline, kuid siiralt eesmärgistatud teekond läbi elu, kus lennukad unistused põrkuvad reaalsuse vastu. „Insener“ käsitleb ühe tehnikausku mehe elulugu ja tema ebaõnne, andes samal ajal teravmeelse hinnangu ühiskondlikele hoiakutele ja sotsiaalsetele ootustele. „Kingsepad“ viib lugeja meistrite maailma, kus töö, au ja naabrivaen põimuvad omavahel kergelt karikeeritud võtmes. Igas loos on tunda Lutsu meisterlikkust karakteriloome ja rahvaliku keelekasutuse alal – ta kujutab oma tegelasi väikeste, kuid tähenduslike joonte kaudu, andes neile elulise värvingu ja usutavuse.

Oskar Luts (1887–1953) on eesti kirjanduse klassik, kelle looming ulatub koolilugudest ja nostalgiast elulise proosa ning psühholoogilise vaatluseni. Kui tema varasem looming, nagu „Kevade“ ja „Suvi“, on tuntud oma idüllilise tonaalsuse poolest, siis hilisemates töödes, sealhulgas „Jutustused 9. osa“, ilmneb kriitilisem ja realistlikum toon. Luts ei kaota siiski oma head huumorimeelt ega kaastunnet oma tegelaste vastu. Tema lühiproosa pakub teravmeelset pilku oma aja inimestesse, ühiskondlikesse oludesse ja inimsuhete kihtidesse, olles samal ajal kergesti loetav ja elujaatav.