Andrese elukäik. Õpilane Valter

Oskar Lutsu romaan „Andrese elukäik. Õpilane Valter“ toob lugejani loo noormehest, kelle kujunemistee viib teda kodusest keskkonnast laiemasse maailma, kus ootavad ees nii sisemised kui ka välised katsumused. Peategelane Andres astub elu keerukasse etappi, kus kooliharidus, sõprus, perekondlikud ootused ja esimesed maailmavaatelised äratundmised põimuvad kokku otsinguliseks teekonnaks. Romaani esimeses osas on tähelepanu keskmes Andrese sisemine areng, tema püüdlused mõista elu tähendust ja leida oma koht ühiskonnas. Haridustee ja uued tutvused mängivad olulist rolli tema maailmapildi avardumises.

Teose teises pooles ilmub stseenile Valter – nutikas, isepäine ja mõjuvõimas õpilane, kelle vaated ja iseloom asuvad kontrasti Andrese tasakaalukama loomusega. Valteri kaudu kerkivad esile nooruse mässumeelsus, individuaalsuse taotlus ning püüe väljuda kehtestatud raamidest. Tema tegelaskuju aitab avada küsimusi vaimsest iseseisvusest ja elulistest valikutest, pakkudes nii peategelasele kui ka lugejale teravdatud peegeldusvälja. Luts loob pingevälja kahe noormehe vahel, mille kaudu avaneb mitmetahuline pilt noorte meeste sisemisest võitlusest ja isiksuse kujunemisest. Tegu ei ole ainult individuaalse saatuse looga, vaid laiemalt ühe ajastu nooruse peegeldusega.

Oskar Luts (1887–1953) on eesti kirjandusloo üks armastatumaid autoreid, tuntud eelkõige „Kevade“ tsükli kaudu. Tema teosed paistavad silma selge keelekasutuse, inimliku huumori ja psühholoogilise tundlikkusega. „Andrese elukäik. Õpilane Valter“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi, mil Luts pöördus varasema idülli asemel enam eluliste ja tõsisemate teemade poole. Ta kujutab noorte inimeste sisemaailma suure tähelepanelikkuse ja mõistmisega, luues ajastu kontekstis veenvaid karaktereid ja usutavaid arengulugusid. See romaan on märkimisväärne panus Eesti kasvamisromaani traditsiooni.