Endis-Eesti elu-olu 4. osa. Lugemispalu karjakasvataja elust

„Endis-Eesti elu-olu. 4. osa. Lugemispalu karjakasvataja elust” on jätk teosele, millega Oskar Loorits soovis tutvustada eesti talupojakultuuri rahvapärimuste kaudu. See köide keskendub karjakasvatusele, tuues esile nii praktilised kui ka usundilised aspektid. Lugeja saab pildi ühiskarjatamisest ja karjase seisusest, samuti hobuse-, veise-, lamba- ja seakasvatusest. Eraldi käsitletakse mesindust, mis oli paljude talude jaoks oluline elatusallikas. Kirjeldused annavad ülevaate tööviisidest ja oludest, kus talupojad pidid toime tulema nii oma jõu kui ka kogukondliku koostöö toel.

Teos ei piirdu pelgalt majandusliku ja töökorraldusliku poolega, vaid avab ka rahvapärimustes kajastuva usundilise maailma. Juttu on metsa- ja majahaldjatest, puugist, soendist, ussikuninga ja vanakurja kujutelmadest. Lisaks on esindatud lood üleloomulike võimetega inimestest – külakarjastest ja nõidadest, kelle oskuste hulka kuulus näiteks huntide ohjamine. Nii põimuvad praktilised teadmised karjakasvatusest rahvapärase maailmapildiga, mis andis seletusi nähtustele ja olukordadele, mida argimõistus ei suutnud seletada. Selline lähenemine loob rikkaliku ja mitmekesise ülevaate talurahva elust, kus reaalsus ja mütoloogia olid tihedalt põimunud.

Oskar Loorits (1900–1961) oli eesti folklorist ja usundiloolane, keda peetakse üheks olulisemaks eesti rahvapärimuse kogujaiks ja uurijaiks. Ta töötas Tartu Ülikoolis ja juhtis Eesti Rahvaluule Arhiivi, olles tegev ka rahvusvahelises teadusmaailmas. Looritsa töö keskmes oli eesti rahvausundi, mütoloogia ja rahvaluule süsteemne kogumine, säilitamine ja uurimine. „Endis-Eesti elu-olu” sari, mille kavand pärineb temalt, oli mõeldud talurahva elu mitmekülgseks jäädvustamiseks. Neljas köide, ilmunud juba pärast autori surma, järgib tema visiooni, tuues lugejani rikkaliku valiku karjakasvatajate elu ja pärimustega seotud lugusid.