Eestluse elujõud

Oskar Looritsa teos „Eestluse elujõud” on kirjutatud paguluses Uppsalas 1951. aastal ning käsitleb eesti rahva vaimset seisu ja tulevikuväljavaateid pärast Teise maailmasõja katastroofi. Autor küsib, kuivõrd teadlik on pagulaspere oma aja suurtest probleemidest ja millised on eestlaste võimalused ajalooliste murrangute ületamiseks. Raamat ei keskendu niivõrd konkreetsetele sündmustele, vaid eesti rahva olemuse ja kultuuri analüüsile. Loorits näeb vaimset taset ja eneseväljenduse kvaliteeti võtmeküsimusena, mis määrab, kas rahvas suudab säilitada oma elujõu ja identiteedi.

Autor on kriitiline keskpärasuse ja vaimuvaesuse suhtes, mida ta näeb tungimas ka juhtivatele positsioonidele. Tema hinnangul on eestlastele omane liigne alistumine keskpärasele kuldsele kesktee otsingule, mis ei suuda tagada arengut ega vaimset tugevust. Samas pakub teos ka ideoloogilisi tähiseid, mille abil oma rahva vaimujõudu taastada ja tugevdada. „Eestluse elujõud” on ühtaegu hoiatus ja innustus, mis püüab suunata lugejat mõtlema kultuurilisele järjepidevusele ja rahvapsühholoogiale kui ellujäämise tugisammastele.

Oskar Loorits (1900–1961) oli eesti folklorist, rahvaluuleteadlane ja kultuuriloolane, kelle töö on jätnud sügava jälje rahvusliku identiteedi uurimisse. Ta oli Tartu Ülikooli professor, Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaja ja esimene juhataja. Paguluses jätkas ta eestluse ja rahvuskultuuri küsimuste analüüsi, olles veendunud, et just rahva vaimne pärand on see, mis aitab üle elada poliitilisi ja sotsiaalseid vapustusi. „Eestluse elujõud” peegeldab Looritsa püüdlust anda pagulaskonnale mõttejõudu ja vaimset tuge, et säilitada side oma kultuuriga ja kindlustada rahvuslik kestvus.