Unistuste purunemise aastad. Mälestusi 1953-1963

Oskar Kruusi mälestusteraamat „Unistuste purunemise aastad. Mälestusi 1953–1963“ keskendub ajajärgule, mil Eesti ühiskonnas ja kultuurielus toimusid aeglased, ent tähenduslikud nihked. Autor vaatleb oma isikliku kogemuse kaudu kümnendit, mida tähistavad stalinismi järkjärguline taandumine, Hruštšovi „sulatuse“ periood ning noore põlvkonna püüdlused kultuurilisele ja vaimsele vabanemisele. Kruus käsitleb oma kujunemisteed kirjaniku ja kriitikuna, liikudes läbi kirjanduselu, toimetuste, koosolekute ja isiklike kontaktide, mis kõik peegeldavad ümbritseva ühiskonna pingevälju ja ootusi.

Teose keskmes on kirjanduse ja ideoloogia vahekord, intellektuaalide kohanemine ja kohati ka sisemine konflikt nõukogude süsteemi raamides. Kruus kirjeldab, kuidas algsed idealistlikud ootused – usk kultuurilise eneseteostuse võimalikkusesse ja ühiskondlikku muutusse – põrkuvad järk-järgult süsteemi jäikuse, dogmaatilisuse ja argireaalsusega. Mälestused on kirjanduslikult väljapeetud, ent ei taotle retoorilist kõrgust; pigem on tunda mõtlikkust ja tasakaalustatud pilku tagasihoidlikult valulike kogemuste suunas. Ta ei keskendu suurtele poliitilistele sündmustele, vaid pigem kultuurilise mikromaailma detailidele, mille kaudu avaneb terviklikum pilt kümnendist, mil nõukogude režiim alles kohanes uute oludega.

Oskar Kruus (sündinud 1929) on eesti kirjandusteadlane, kriitik ja mälestusteraamatute autor, kelle tööd on keskendunud eelkõige eesti kirjanduse ajaloole ja selle isikukesksusele. Ta on kirjutanud mitmeid kirjandusloolisi ülevaateid ning portreeraamatuid, milles ta ühendab teadusliku täpsuse isikliku kogemuse ja tähelepanekutega. „Unistuste purunemise aastad“ jätkab seda joont, pakkudes lugejale mõtlikku ja ausat pilku kümnendi sisse, mida tihti mõistetakse vaid poliitiliste muutuste kaudu, kuid mis omandas tähenduse ka paljude inimeste isiklikes, vaimsetes otsingutes ja pettumustes.