Kakskümmend üks pulma ja üksteist surma

Oskar Kruusi raamat „Kakskümmend üks pulma ja üksteist surma. Kuidas kirjanikud abielluvad, kuidas kirjanikud surevad“ on kirjanduslooliste vestete kogumik, mis heidab pilgu eesti ja väliskirjanike eraelu seikadesse. Teos keskendub eelkõige kirjanike abielulugudele, kirjeldades, kuidas loovisikud on oma peresuhteid loonud ja millised on olnud nende liidud. Autor rõhutab, et tegemist ei ole pahatahtlike paljastustega, vaid pigem inimlike lugudega, mis aitavad lugejal näha kirjanikke nende loominguvälises, sageli üllatavas ja isiklikus valguses. Mitmed lood pärinevad varem ilmunud artiklitest, mida on täiendatud arhiivimaterjalide ja fotodega.

Teose teine osa käsitleb kirjanike surmajuhtumeid, mis sageli ei ole olnud tavalised ega rahulikud. Osa autoreid on langenud sõjatules, osa on saadetud vangilaagritesse, mõned on sooritanud enesetapu või langenud vägivalla ohvriks. Kruus toob esile näiteks Peäro Pitka (Ansomardi), Hugo Raudsepa, Heiti Talviku ja Silver Anniko traagilised saatusekäänakud. Raamat tugineb nii arhiiviallikatele kui ka varasematele kirjandusloolistele uurimustele, pakkudes põhjalikku ja faktilist käsitlust, mida toetavad fotod Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist. Lugude kaudu avaneb kirjanike elu kirev ja sageli dramaatiline taust, mis täiendab arusaama nende loomingust ja ajastust.

Oskar Kruus (1931–2007) oli eesti kirjandusteadlane, kirjanduskriitik ja kirjanik, kelle sulest ilmus rohkesti uurimusi ja artikleid eesti kirjanduse ja kultuuriloo kohta. Ta tegutses mitmete kirjanduslike teatmeteoste koostajana ning avaldas ka ilukirjandust. Kruus oli tuntud põhjaliku uurimistöö ja faktitäpsuse poolest, sidudes oma kirjutistes teadusliku lähenemise ladusa jutustamisviisiga. „Kakskümmend üks pulma ja üksteist surma“ on üks tema isikupärasemaid teoseid, kus teaduslik huvi põimub anekdootlike ja isiklikku elu puudutavate lugudega, pakkudes lugejale haaravat ja harivat lugemiselamust.