Õnnelik prints

Oscar Wilde’i „Õnnelik prints” on sügav allegooriline lugu, mille keskmes seisab kuldne kuju – endine prints, kes oma elu jooksul ei tundnud kannatusi ega vaesust. Pärast surma, kui ta ausammas seatakse linna keskele, näeb ta esmakordselt ümberkaudset viletsust ning tunneb suurt kahetsust, et elas elu enesekeskselt. Oma uue positsiooni kaudu, kõrgel üle linna, saab ta lõpuks aimu, mida tähendab tegelik hoolimine. Prints ei saa enam ise midagi teha, ent leiab liitlase väikeses pääsukeses, kellele ta usaldab ülesande tuua abi neile, kel seda kõige rohkem vaja on – külmetavatele lastele, näljastele emadele ja meeleheitel kunstnikele.

Jutustus areneb vaikse traagikaga. Pääsuke ohverdab oma lennutee lõuna poole, et täita printsi palveid, ning nende ühine kaastunne viib lõpuks mõlema hävinguni. Samas peitub selles lõpus lunastus – mitte materiaalne, vaid hingeline, mis ületab linnaelanike ja võimuesindajate kitsarinnalise maailmapildi. Wilde seob lihtsa süžee kaudu teemad nagu empaatia, eneseohverdus ja vaimne väärtus, mis ei allu maisele mõõdupuule. Kujundid nagu kullatud kuju, kalliskivid ja linnade vaheline ränne muutuvad sümboliteks sisemisele teekonnale, mille keskmes on kaastunne ja armastus.

Oscar Wilde oli iiri päritolu kirjanik, kelle loomingus põimuvad teravmeelsus, esteetiline peenus ja sügav eetiline tunnetus. Kuigi ta on enim tuntud näidendite ja romaani „Dorian Gray portree” autorina, peitub tema muinasjutuloomingus sageli suuremgi sügavus. „Õnnelik prints” kuulub Wilde’i sümbolistliku proosa tippteoste hulka, mis kõnetab nii lapsi kui täiskasvanuid. Lugu ei kaota oma mõju ka aastakümneid hiljem, sest käsitleb igavikulisi väärtusi, mis jäävad püsima ka muutuvates ühiskondlikes oludes.