Dekameron

Raamat koondab Onu Bella jutuvestmise nii, et lugeja näeb ühe ajastu lava tagaruumi ja väljakäigu ust. Teos järgib etteaste loogikat: kuulutus sünnib, publik koguneb, piir nihkub ning raha vahetab omanikku. Jutustused kirjeldavad, kuidas 1990. aastate alguse ettevõtlikkuse vormid – kooperatiiv, vahvlimüük, oma ürituse korraldamine – said osaks meelelahutusest, kus piinlikkus ja uudishimu käisid kõrvuti. Lood ei püüa näidata ideaalmaastikku; need panevad kirja, mis toimus, kui spordihallides lubati „paradiisi“ ja laval lubati rohkem kui tavaliselt. Korduvad motiivid on otsus teha saal täis, oskus proovida piiri vastupidavust ja nipp, kuidas publiku tähelepanu hoida. Käsitlus hoiab fakti ja kogemuse kõrvuti: autor kirjeldab, mida ta tegi, mida ta nägi ja kuidas see mõjutas tema ümber toimuvat rahastamist, reklaami ning kõlakat, mis tõi järgmise õhtu rahva kohale.

Teos liigub episoodide kaupa. Algus on lihtne: idee, plakat, lubadus. Järgneb sisenemine olukorda, kus publik ootab „midagi erilist“ ning korraldaja peab otsustama, millal ja kuidas see „midagi“ sünnib. Lood avavad ka vahetu keelekasutuse, mis oli osa tollasest naljast, ning toovad nähtavale mehhanismi, millega sensatsioon vahetub kassapidaja lugemise vastu. Nii näeb lugeja, kuidas kontsert, sketš või improvisatsioon mõjutab käivet ja vastupidi. Teos ei lahka moraali loenguna, vaid näitab, kuidas ruum, heli, kuulutus ja esineja isiklik tempo moodustavad ürituse ökonoomika. Kõrvalteemadena joonistuvad välja kuulaja iha, korraldaja risk ja ajastu meediaharjumus, millele ehitati üles lihtne, ent toimiv valem: selge lubadus, kiire täitmine, järgmine kordus.

Kogumik toimib ajastu dokumentatsioonina, milles jutustaja kasutab oma nime ja rolli tööriistana, mitte kilbina. Vaatepunkt on seestpoolt: inimene, kes oli kohal, kirjeldab, kuidas otsused sündisid ja kuidas tagajärjed tulid kaasa. Raamat huvitab lugejat, keda köidab kultuurimälu praktiline külg – kuidas üritus tehakse, kuidas publikuga suheldakse ja kuidas raha liigub. Tekst paistab silma sellega, et lugu ei kaunista stseeni tarbetute detailidega; see jätab alles sündmuse rütmi. Nii saab teosest tööriist, millega mõista, miks teatud muster töötas ja miks inimesed olid valmis loobuma mõnest muust kulust, et olla kohal. Lõpptoon ei mõista kohut ega vabanda, vaid fikseerib mehhanismi, millel meelelahutus tol ajal seisis.