Õnneotsija. Terje lillmaa lapsepõlve muinaslood

„Õnneotsija. Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood“ on mälestuslik jutukogu, milles põimuvad rahvajutule omane motiivistik, isiklik elujoon ja kultuuriline mälu. Tegemist on kogumikuga, mis on inspireeritud autori lapsepõlvemälestustest ning Setomaa suulisest pärimusest. Lood on esitatud muinasjutulises laadis, kuid nende tuumaks on sageli elulised kogemused, peresuhted, looduse ja ümbruskonna tajumine ning lapsepõlve fantaasiarikkus. Teose pealkiri – „Õnneotsija“ – viitab arhetüüpsele teekonnale, kus tegelane otsib midagi tabamatut ja hinnalist, mis omandab tähenduse alles kogemuste kaudu.

Jutud on kirjutatud lihtsas, poeetilises keeles ning vahelduvad meeleolult helguse, mõtiskluse ja argise tähelepanekulisuse vahel. Mitmed lood toovad esile lapse pilgu läbi nähtud maailma, kus piir fantaasia ja tegelikkuse vahel on hägune, kuid tähenduslik. Samas on iga loo all kihistumas ka kultuuriline kogukondlikkus – viited seto pärimusele, kohalikule murdele ja kombestikule. Lillmaa suudab edasi anda tunnet, et muinaslood ei ole pelgalt väljamõeldised, vaid mälestuste kaudu edasi antud elulised hetked, mis muutuvad ajas tähenduslikumaks. Lugejale avaneb isiklik, ent ka rahvakultuuriliselt laiem maailmavaade, kus inimeseks olemine on seotud paiga, ajaga ja keelega.

Terje Lillmaa on rahvaluule- ja kultuuriloolise taustaga autor, kelle loomingus on tähtsal kohal suulise pärandi edasiandmine ning kogukondliku mälu hoidmine. Tema jutud põhinevad sageli tegelikel mälestustel, kuid vormuvad muinasjutuliseks tekstiks, kus lapse pilk ja täiskasvanu teadlikkus kohtuvad. „Õnneotsija“ on seega ühtaegu isiklik tagasivaade ja osa laiemast seto kultuuripärandi talletamisest, mis räägib mitte ainult õnne otsimisest, vaid ka selle tähenduse leidmisest ajas ja paigas, kust inimene on pärit.