Eesti pagulaskirjandus 1944-1992. Luule

„Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Luule“ on teaduslik ülevaade, mis keskendub eesti luulele väljaspool kodumaad pärast Teise maailmasõja lõppu. Raamat vaatleb pagulaskogukondade loomingut eri maades, kus eesti kirjanikud ja luuletajad pidid jätkama oma tegevust uues ja sageli võõras kultuurikeskkonnas. Teos püüab avada, millisel viisil peegeldub luules paguluse kogemus, milliseid teemasid ja motiive käsitleti ning kuidas kujunesid autorite loomingulised valikud olukorras, kus side kodumaaga oli katkenud. Eraldi tähelepanu all on luule vormilised eripärad ja ideeline suunitlus, mis eristab pagulaskirjandust kodumaal ilmunud teostest.

Käsitlus tugineb nii kirjandusloolisele analüüsile kui ka tekstinäidete lähemale vaatlemisele. Autorid esitavad perioodist ulatusliku kaardi, mis hõlmab mitmeid olulisi luuletajaid ning nende põlvkondlikke eripärasid. Raamat toob esile, kuidas säilitati eesti keelt ja rahvuskultuuri diasporaa tingimustes ning millisel viisil loodi sidemeid uute elukohtade kultuuriruumi ja traditsioonidega. Pagulaskirjandus ei olnud pelgalt isiklik kogemus, vaid ühtlasi kultuuriline tegevus, mille kaudu püüti säilitada järjepidevust ja anda oma panus rahvuskultuuri püsimisse. See kogumik on väärtuslik abivahend uurijatele ja huvilistele, kes soovivad mõista eesti kirjanduse arengut paguluses.

Raamatu koostajad Õnne Kepp ja Arne Merilai on eesti kirjandusteadlased, kes on tegelenud põhjalikult nii kirjandusloo kui ka poeetika uurimisega. Õnne Kepp on tuntud eesti luule ja pagulaskirjanduse spetsialistina, avaldanud uurimusi ja antoloogiaid, mis käsitlevad rahvuskultuuri ja identiteedi küsimusi. Arne Merilai on eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor, kelle teadustöö hõlmab poeetikat, retseptsiooniteooriat ja kultuurianalüüsi. Nende ühine töö annab tasakaalustatud ja teaduspõhise ülevaate, milles põimuvad kirjanduslik lähenemine ja akadeemiline põhjalikkus.