VanaemaÜheksa ja soveti saladus

Raamat VanaemaÜheksa ja soveti saladus viib lugeja 1980. aastate Luandasse, kus Nõukogude sõdurite abil kerkib mausoleum vabariigi esimesele presidendile. Rannaäärse asumi elanike sekka levib kuuldus, et memoriaali ümbrus puhastatakse ja majad lastakse õhku. Lugu liigub laste vaatepunktist: mänguplats, trepikojad ja hoov jutustavad sama kõnekalt kui ametlikud teated. Naabruskonna vanaemad hoiavad mälu, lapsed katsetavad samme, mis võiksid peatada täiskasvanute otsused. Tekst vahetab sujuvalt registrit: jutustajahääl nimetab koha, rütm tõstab esile detaili, dialoog paneb paika järgmise liigutuse. Nii sünnib naabruskonna mõõdus romaan, kus kuulujutt ja dokument käivad kõrvuti, ning kus „saladus” tähendab esmalt seda, kuidas ruum peidab otsuseid ja kuidas kogukond neid loeb.

Teos ei ehita kangelaseepost, vaid jälgib töövõtteid, millega kogukond ennast kaitseb: märgi luge minek, sõnumi edasiandmine, väikeste sabotaažide plaan, mis peab taluma korduvat kontrolli. Laste nimed, hüüdnimed ja väikesed leiutised joonistavad välja meetodi, kus iga stseen kinnistab eelmise. Mausoleumi ehitusplats, rannaliiv ja kortermajade vahed moodustavad kaardi, mille järgi tegelased liiguvad. Tõlkes on hoitud kõnekeel ja kohalik rütm; rööbiti jooksevad vihjed linna kihistustele, mille all püsivad isiklikud lepingud. Nii saab teosest ühtaegu kasvamise lugu ja linnakroonika: iga samm testib, kas mäng võib veel olla kaitse, ning kas naabruskonna kokkulepped taluvad välise jõu survet.

Ondjaki on Angola prosaist ja luuletaja, kelle proosa seob lapsepilgu ja linna logistika. Tema jutustused pöörduvad korduvalt Luanda poole, et näidata, kuidas argine liikumine – tänav, trepp, poeuks – talletab poliitilisi nihkeid. Autor eelistab episoodi ja täpset nimetust: koht määrab käigu, väike ese (märkmik, kiri, varrukasse peidetud kruvi) käivitab süžee. Tema tekstid kasutavad huumorit mõõdupuuna, mis aitab eristada poosi ja tegu. Siingi peab narratiiv vastu ilma seletava retoorikata: paiga, nime ja liigutuse kõrvutamine teeb nähtavaks, kuidas lugu tekib inimeste vahel ja kuidas see jätab linna püsiva jälje. Eestis on teos ilmunud Loomingu Raamatukogus Leenu Nigu tõlkes koos saatesõnaliste selgitustega, mis aitavad nähtut kaardistada ja seostada laiemate kontekstidega.